Viimane postitus

Täna siis tõmbasime veel viimaseid otsi kokku. Kohustuslikust kultuuriprogrammist oli sooritamata veel retk Taevase rahu väljakule. Kui taksosse istusime, püüdis juht meile midagi selgitada, ilmselt hoiatada teel olevate ummikute ning väljakut täitvate rahvamasside eest. Meie noogutasime sõbralikult ning ronisime ikkagi taksosse.

Sõit venis seega tiheda liikluse tõttu ligi tunniajaseks loksumiseks umbses ja palavas taksos. Päike lõõskas tõepoolest halastamatult, ka särgiväel oli jube palav. Püüdsime seda siiski jõudumööda nautida, kuna teame küll, et Eestis praegusel ajal päikest enam ei näidata.

Väljak ise oli täna suletud. Rahvamassid tunglesid (Indrek ütleb, et ruuslesid – pidades meeles tuntud Tartu bridžipaari Tungel-Ruus) mööda väljaku servi ja kogunesid järjekorda Mao maosoleumi ukse taha. Meie püüdsime leida kohta, kus oleks võimalik hingata. Lunastasime endale pileti Keelatud linna ning jalutasime ringi varjulises kenas keisrite pargis, kuhu tavainimesi veel poolsada aastat tagasi ei lastud. Nägime kenasid paviljone, altareid, bambusemetsa ning elupuud, mille seest kasvas välja loorberipuu.

Siis tulime koju ning oleme õhtupooliku veetnud, üritades oma kodinaid kohvritesse ära mahutada. Kui olin vaevaga lõpetanud enda ja Indreku kohvri luku kinnitõmbamise ning luku vahelt veel paar pandat ja šampoonipudelit sisse pressinud, andis Indrek lahkelt teada, et hotellitoa võti jäi tema velvetite taskusse, mis muidugi oli pakitud kõige alla. Aga need on muidugi tavapärased reisimisrõõmud.

Ja nii saavadki meie seiklused Hiinas läbi. Tänud kõigile lugejatele ja kommenteerijatele. Nägemiseni õigel pool maakera! Päris tüütuks on juba muutunud pea alaspidi ringikäimine.

Pihel, Tuul, Indrek, Andres

Suurejooneline lõputseremoonia

Bridžitüdrukud enne lõputseremooniat

Vihjeks üritustekorraldajatele – kui tahate inimestes tekitada võimsat ja härrast meeleolu, siis ärge laske neil kolm tundi kuskil parkimisplatsil või staadionil molutada, siis tund aega kõnesid kuulata ja teine tund arusaamatut tantsuetendust vaadata. Nii tehti avatseremoonial.

Jupike koondisest Eesti lipu all

Õige toimimisviisi näide oli aga lõputseremoonia – toimus vabas õhus otse hotelli õues, lahkusime hotellist 5 minutit enne ürituse algust. Kohe anti näppu veini- või limonaadiklaas. Siis peeti küll veidi kõnesid, kuid rahvast nendega eriti ei häiritud – inimesed võisid samal ajal vabalt suupistelaudadelt ennast kostitada lasta.

Naudime sööki-jooki ja head vestlust

Ja kui siis lõpuks oli kõhus klaas veini ja kõvasti head-paremat sööki, oli sõpradega juttu aetud ja Eesti lipu juures koondisega poseeritud, lasti kõlaritest mängude tunnusmeloodiat ja näidati suurtelt ekraanidelt osalejaid maletamas, kaarte mängimas, kabetamas, näidati kõiki tuttavaks saanud kohti ja külastatud kohalikke vaatamisväärsusi, vot siis oli küll natuke härras tunne. Ja veel üks hea nipp on üritusel osalejatele kingituste jagamine – kõigile riputati kaela õnnetoov amuletike ning pisteti näppu pimedas õhtus värvilisi tulukesi tegevad pulgakesed.

Värviliste tuledega pulgad

Meie jäime üritusega rahule ja olime seal koguni üle tunni aja.

Veel müürist ja jälle turul

Eile kirjutas Tuul väga usinalt muljeid, kuid tundub, et tal on mingi hetk võhm otsa saanud ning Hiina müürist ta ei kirjutanudki. Aga see oli nii vägev! Vaated olid lihtsalt uskumatud. Ligilähedaselt sama võimsat pilti on võimalik kujutleda, kui meenutada, kuidas sai kinos suurelt ekraanilt vaadatud Sõrmuste Isanda vist teises osas seda kohta, kus näidati üle mägede märgutulede süütamist. Suurejooneline mägimaastik ja sealt üle looklemas lõputusse kaugusesse müür, kuni silmapiirini, kus paistis viimane müürisakkidega kroonitud mägi.

Müüri kõrgeimasse tippu ronimine oli paras katsumus. Tõusud olid väga järsud, vahepeal olid ka trepiastmed, aga need olid ebaühtlase suurusega ja üsna kõrged, nii et palju abi neist polnud. Kunagi olla mingi valitseja sealt 3 tundi järjest üles roninud ja tipus ähkides teatanud, et see, kes siia üles jõuab, peab ikka tõeline kangelane olema. Turismitööstus on muidugi osav selliseid mokaotsast öeldud repliike kavalasti ära kasutama. Nii oligi müüritipus püsti pandud väike töökoda, kus soovijatele vorbiti nende oma nimega medaleid, mis teatasid, et tegemist on kangelase või kangelannaga.

Kuna tipus oli tõesti palju rahvast, me väga pikalt seal vaadet nautida ei jaksanud. Aga ka müüri all oli ootamas tore vaatamisväärsus – ronimispuudega aedikusse oli kogutud terve hulk (üle 10 kindlasti) musti kaeluskarusid (äkki siis kohalik mägedes elav liik?), atraktsiooniks oli karudele õunatükkide viskamine. Nende karudega võrreldes olid varemkirjeldatud Pekingi loomaaia mõmsikud amatöörid. Kujutlege näiteks kopsakat karu kahe käpa peale tõusmas ja käppadega õuna palumas. Ja seda mitte maas, vaid 15 m kõrgusel umbes inimese käsivarre jämeduse puupulga peal balansseerides! Uskumatu!

Esialgu mõtlesime, et täna oleme rahulikult hotellis ja puhkame. Aga oma kingitustelauda revideerides otsustasime, et tuleb siiski võtta ette veel üks retk siiditurule. Niisiis sõitsime üks hetk taksoga jälle turule. Valisime koos Maarja ja Tuulega välja neli ilusat salli ja hakkasime siis kauplema. Kuna Maarja on selles kõige osavam, oli meil enne kokku lepitud, et jätame kauplemise peamiselt tema peale. Niisiis alustaski Maarja pakkumist umbes 20 jüaani pealt tükist, öeldes, et ta on mujalt sellise hinnaga salle saanud (müüja alghind oli muidugi kuskil paarisaja kandis). Ja mida tegin siis mina? Mingil seletamatul põhjusel otsustasin ma kõrvalt teatada, et mina ostsin salli 50 jüaani eest. Välgukiirusel olid sallid kilekotti topitud, müüja seisis käsi õieli ja küsis meilt 200 raha. Pidimegi selle summa ära maksma. Ega see muidugi ikkagi palju ei ole maksta, aga muidu oleks tõenäoselt asjad kätte saanud umbes 30 raha eest tükist. Tuul naerab siiani mu üle ja Maarja on nähtavasti veel mitu päeva pahane.

Kokkuvõttes läks turulkäik aga väga ladusalt ja edukalt, täiendasime tublisti oma kingitustekoormat (ei tea küll, kuidas me kõik asjad kohvritesse mahutame). Tagasi olümpiakülla jõudnuna otsustasime veel külastada lähedal varem märgatud teepoodi. Milline kontrast võrreldes turuga! Väikese poekese peale oli umbes kümmekond müüjaneiut, kes kõik meie ümber tiirlesid ning meile järjest igasugu kaupasid maitsta ja nuusutada pakkusid -.jõime topside kaupa hurmava maitsega jasmiiniteed, sõime teeküpsiseid, teega immutatud puuvilju ja teekomme. Loomulikult mõjus selline külalislahkus selliselt, et lahkusime poest suurte kotitäitega. Aga vähemalt oli siin meilt raha ära võetud meeldival, leebel ja lahkel moel, võrreldes turuga, kus meiega kogu aeg pahandati („Lady, you’re killing me! Give me your serious price!” jms).

Paari tunni pärast ootab meid ees mängude lõputseremoonia. Loodetavasti tuleb midagi lühemat ja põnevamat kui avatseremoonia. Ja homme, kui vähegi jaksu on, katsume ikkagi veel Taevase Rahu väljakule ja Keelatud Linna jõuda.

Lõpuks Hiina müüril

Maarja ja Lauri tehtud pilt.

Täna siis oli suurem turistitamispäev. Alustasime varakult – buss väljus kohaliku aja järgi poole üheksast, Eestis siis näitas kell poolt nelja. Eestlastest oli lisaks meile neljale kaasas veel Triinu ja Jane, peale meie oli bussis veel kolm inglast, üks austraallane ja kolm Singapuri poissi (kelle kohta meie hiinlasest giid väitis, et nad pole hiinlased, vaid näevad vaid hiinlaste moodi välja). Kuigi tundsime end uniste ja laiskadena, kinnitasime üksteisele vapralt, et üks korralik turistitamispäev on just see, mis meil hiinareisis veel puudu on.

Esimeseks atraktsiooniks oli jadekivi muuseum ja kivist nikerdamise töökoda. See jadeiit on neil mingi püha kivi, millest igasugu asjandusi nikerdatakse. Näiteks oli vaid keisril õigus kanda jadeiidiga kaunistatud vööd, samuti saada maetud jadeiidiplaadikestest valmistatud rüüs, mis kuidagi teispoolsuses abiks pidi olema. Selle peatuse ilmseks eesmärgiks oli suunata rikkad turistid suveniiripoodidesse, mis võtsid enda alla julgelt suurema osa kogu muuseumist. Meid koolitati välja kvaliteetset jadeiiti võltsingust eristama ning saadeti siis poe peale laiali. Käisime natuke hapu näoga ringi, põiklesime müüjate eest kõrvale ning läksime tagasi bussi.

Teiseks peatuseks oli Mingi dünastia keisri (nimi kõlas umbes nagu Tšudi) hauakamber. See keiser elas 15. sajandi alguses ning on Pekingi linna rajaja (enne oli ka muidugi linn, aga siis ta põletati maha ning selle va Tšudi eestvõtmisel ehitati uuesti aastatel 1402-1420 üles). Haua külastamine ise oli magedavõitu: mingeid laipu ega uhkeid surnukambreid meile ei näidatud, viidi vaid ühe suure künka juurde ja kinnitati hardal häälel, et siin all see keiser siis puhkabki. Näidati ka kaevu, kuhu olla aetud keisri surma puhul maha löödud konkubiinid. Hauapaiga väravast välja minnes pidime kõik ütlema hiina keeles: ma tulen tagasi. See pidi välistama ohu, et meie hing jääb meist maha surnutemaailma. Mulle kõlas see küll vastupidise ähvardusena (oodake vaid, va laibad, ma tulen veel tagasi!).

Pilt Maarja ja Lauri külaskäigust müürile, mis annab aimu paiga populaarsusest turistide seas.

Kuna lõunani oli veel aega, lobistati meid kiiresti läbi ka hiina rahvameditsiini kliinikust. Seal pandi meid istuma klassiruumi moodi tuppa ning peeti lühike ettekanne hiina meditsiini põhitõdedest. Saime teada, et kui neerude yin ja yang pole tasakaalus, võivad jalad külmetama hakata. Või midagi niisugust. Seejärel toodi sisse kaks „professorit” – valgetes kitlites tähtsa näoga onu, kes siis „täiesti tasuta” meie tervist pidid kontrollima. Inglise onu ja tädid hüppasid kiiresti püsti ning lasid ennast üle vaadata. Läbivaatus seisnes siis pulsi mõõtmisel mõlemalt käelt (sealt pidi selguma ka siseorganite seisukord, vere energia tase ja neerude yin-tasakaal) ning keele värvi vaatamises. Seejärel kirjutati tädidele välja tuhande jüääni eest looduslikke ravumeid, mida need siis ka tänulikult ostsid. Kahjuks professoritel palju aega polnud, seega jäid meie neerud seekord kontrollimata (kuigi ma oleks juba peaaegu läinud, mis sest, et ma arste kardan, aga see neerude tasakaal ja vere energia hakkas muret tegema).

Siis viidi meid tagasi jadeiidipoodi lõunasöögile. Kui giid bussirahvalt küsis, mida söögiks tahetakse, hüüdsid inglased hirmunult: „no dogs, no pets”. Giid väitis, et ega hiinlased ei söögi väga palju koeri, et Koreas süüakse neid palju rohkem. Siis ta ütles veel, et Pekingis on koerapidamine maksustatud luksusasjade maksuga ning selle eest peab aastas välja käima 5000 jüääni. Restoranis kaeti rikkalik toiduvalik, millest me mõningase analüüsimise järel otsustasime piirduda riisi ja kastmega. Sõime ära ka ühe kanaroa ja mingeid mereelukaid, kellel oli palju jalgu, mis olid otsapidi taignasse kastetud. Need jalad maitsesid üsna friikartulite moodi.

Nüüd siis lõpuks saime asuda liikuma peaatraktsiooni – Hiina müüri poole. Kuna tegemist oli reedese päevaga ehk peaaegu nädalavahetusega, oli rahvast tohutult. Giid soovitas meil ronida Hiina müüri kõrgeimasse tippu, mis asus 888 meetri kõrgusel. 8 on ka hiinlastel mingi püha number, selle pärast on seal tipus käimine hiinlaste jaoks nagu mingi palverännak (sellega saab seletada ka tohutut rahvamassi). Pool teed saime läbida lõbustuspargi moodi pisikestes autodes, mis mööda rööpaid üles ja allapoole sõitsid, kuid sellest hoolimata oli tegemist korraliku füüsilise pingutusega. Siiski käisime kõik tipus ära ning tegime ka tublisti pilte, mis ilmselt küll kõik saavad tulevikus allkirjaks „sudu”.

Igatahes on see turistitamine üks kangesti väsitav tegevus. Homme ilmselt võtame vaiksemalt ja puhkame hotellis. Võib-olla püüame murda sisse ka olümpiastaadionile ning katsume joosta üle Usain Bolti rekordi. Pihel kirjutab hommikul vast veel muljeid, minu poolt praegu kõik.

Maletajaid kiibitsemas

Käisime jah maletajaid kiibitsemas, see oli väga lõbus. Tegemist võistkondliku kiirmaleturniiriga, ajakontrolliks 25 minutit pluss iga käiguga veel 5 sekundit mõlemale mängijale. Maleturniiril oli reeglite osas sisse viidud mõningaid põnevaid uuendusi. Kõigepealt jagati mängijatele jalgpalli sarnaselt kollaseid ja punaseid kaarte. Näiteks selle eest, kui sa peale mängu lõppu veel turniirialas kooserdasid. Ja nupu pikaliajamise eest. Siis ei kehtinud see reegel, et kolmekordne käikude kordamine on viik. Nii said vastased endale kümnete edasitagasikäikudega näiteks aega juurde tekitada. Ei tea, milleks see reegel vajalik oli.

Meie jõudsime kohale just viimase vooru alguseks. Eesti meeste tiimil oli läinud väga hästi. Nad olid viiendal kohal, finaalipääsuks oli vaja tõusta neljandaks. Vastu tuli meile maailmameister Anandi kodumaa India.

Esimesel laual oli Külaotsa vastu Sasikiran, igavesti kõva tüüp (mingi 2700 ligi vist reiting). Külaots pusis väga ilusti mustadega, tuli avangust kenasti välja ja pidas veidi surutuna vastu ka indialase üritamised lõppmängus. Viik. Kolmandal laual mängis tõeliselt ilusa mängu Olav Sepp, kõksas vastasel etturi maha ja tundus, et hakkas juba vaikselt laua taga muhelema. Siis aga tegi indialane kauni taktika, kahis vankri, sõitis lipu ja vankriga sisse ja leidis igavese tule. Jälle viik. Neljandal laual Leito kahjuks kaotas. Selleks hetkeks oli siis selge, et võitu meile ei tule. Küsimus ainult veel, kas viigi saab. Teisel laual arenes aga Riho Liival tõeline põnevusmäng. Kui ma sinna kiibitsema jõudsin, oli Liival umbes 40 sekundit, tema vastasel aga 3 minutit ja Indreku arvates veidi parem seis. Selline olukord olla aga Liiva leib. Toimus metsik välgutamine ja kui suits hajus, oli Liival endiselt 40 sekundit, vastasel aga aeg läbi ja seis ka läbi. Meie võit! Kokkuvõttes siis väga korralik viigitulemus, millega vististi jäime 5. kohale.

Iseenese-nöörija-Dibbleri juures

Kuigi astusime hommikul hotellist välja kindla plaaniga lõpuks Hiina müürile jõuda, lükkus see käik jälle päeva jagu edasi. Meil ei õnnestunud leida sobivat transporti ning lõpuks otsustasime hotelli poolt pakutava ringreisi kasuks, millele registreerusime homseks. Nii et homme lähme kindlasti.

Täna käisime ära hoopis kuulsal Siiditurul. Tegemist on hiiglasliku kaubanduskeskusega, kus müüakse lisaks muule kraamile ka tuntud kaubamärkidega riideid, ehteid ja kotte eurooplase jaoks uskumatult odava hinnaga, seega on Siiditurg turistide üks meelispaiku. Meie kaubamärgijüngrid ei ole, kuid otsustasime kuulsat paika siiski külastada ja kodustele mõned kingitused varuda.

Tavapärasest poest eristab Siiditurgu see, et kõikide hindade üle peab müüjaga kauplema. Sester hoiatas meid ette, et lõplik ostuhind on tavaliselt algsest müüja pakutud hinnast kümme protsenti. Sellise tulemuseni jõudmiseks peab aga olema piisavalt jõhker ja nahaalne ning viitsima müüjaga jageleda. Mina olin algusest peale väga skeptiline, et meil selliseks kauplemiseks oskust ja viitsimist jagub.

Esimese asjana läksime siidikaupade korrusele, et osta mõned sallid. Müüja oli väga sõbralik tüdruk ning rääkis head inglise keelt. Kui meie olime valinud välja kena siidisalli vanaemale ja Maarja soojema salli Lauri emale, hakkaski kauplemine pihta. Küsisime valitud asjade hinda ning müüja küsis kahe salli eest umbes 600 jüääni (tuhande krooni ringis). Maarja osutus väga kindlameelseks kauplejaks ning keeldus kahe salli eest andmast rohkem kui 120 raha („you are killing me,” hädaldas müüjatüdruk), mis jäigi lõplikuks hinnaks. Kuna lõplik hind moodustab algsest 20 protsenti, võib eeldada, et müüja sai meie pealt veel kõvasti kasumit. Kuid tegelikult saime ju päris siidist sallid väga soodsalt kätte. Nii et kõik olid rõõmsad.

Tore oli ka meetod, millega müüja siidisalli ehtsust tõestas: ta pani selle nurgakesest põlema ning lasi siis meil nuusutada, et põlenud salli ots lõhnab juuste kõrbemise järele – see pidi näitama, et tegemist on loodusliku ehtsa siidiga.

Ostsime endale ka ilusaid hiina stiilis pluuse ja jakke. Indrek sooritas kõige ulatuslikuma allakauplemise (ikkagi majanduse magister!), ostes kaks triiksärki, mille algseks hinnaks öeldi 920 jüääni tükist, kokku 250 jüääniga (läheb umbes 10 protsendi reegli alla). Elinale ostsime ägeda sünnipäevakingi (ei ole riietusasi) ja Sädemele ka natuke riideid.

Kogu see kaubandamine väsitas hirmsasti ära. Kui juba tavaline poeskäimine ja riiete ostmine on hirmus tüütu, siis lisage sinna juurde veel närvesööv hinna üle vaidlemine ning saate aru, kui tülpinud me juba tunni aja jooksul olime. Mõnele selline asi muidugi sobib. Triinu ja Jane jäid meist igatahes veel turule maha.

Meie tulime aga taksoga koju tagasi ning otsustasime minna restorani kohalikku toitu maitsma (lõunaks pakutavast soolikapudrust on ikka siiralt villand). Aga las Pihel kirjutab sellest. Ta praegu läks koos Indreku ja Andresega maletajaid kiibitsema, siis ta kirjutab ehk sellest ka.

Trumm läks, pulgad viskasime ka järgi

Segatiimide turniiri viimane päev algas paljutõotavalt – esimese matši võitsime 18-12. Teises matšis hakkas aga jälle mingi Hiina pihta. Mina Indrekuga seda ei mänginud. Poole matši peal oli veel kõik ok – tabloo näitas meile 22. kohta (118 tiimi hulgas) ning edasipääsu tagavast 16. kohast lahutas vaid 5 punkti. Siis pakkusid Lauri ja Maarja vastased slämmi, kus neil oli vaja kadujateta lahendada mast AQT8x vs xxx. Valge inimene prooviks topeltlõikust (25% võidušanss). Va türklane oli aga tutvunud Andrese poolt eelmises postituses tutvustatud Hiina tõenäosusteooriaga, käies väikse välja ja pannes lauast Q. See mäng võidab ainult ühel juhul – kui taga on singel soldat. Matemaatikud võivad välja arvutada selle tõenäosusprotsendi (Andres pakub, et umbes 3% äkki). Mis te arvate, kas see singelsoldat oli seal või ei olnud? Ja teine väga nunnu jagu, kus vastased täiega ujusid poolte punktidega 4 ärtusse, ilma ärtuklappi tegelikult tuvastamata. Maarja-Lauri kontreerisid selle lepingu. Nojah, muidugi tuli välja. Nende liinis aga seisis mingi ime läbi 4 pada. Ja mis te arvate, mis teises toas samas jaos juhtus? Kas Tuul ja Andres kontreerisid vastaste 4 pada ära või mitte?

Ühesõnaga ebaõnne ja lumeinimestepoolset joppamist oli nii metsikult palju, et see oli juba naljakas.

Viimases matšis viskasime juba kadumaläinud trummile ka pulgad järele. Nimelt ei osand ma õigesti lahendada pakkumisprobleemi iseenesest kauni lehega: Qx/x/x/AKETxxxxx. Pakkumine läheb nii: vastaselt 2D (multi), mina 2H (hea leht ristiga, luban umbes 15 p-st alates), teine vastane dbl, Indrek 3NT. Ja nüüd on jälle prožektorid minule suunatud. Tõdesin, et tõenäosus on suur, et ükskõik, mida ma pakun, lolliks teen ennast ikkagi. Slämmi jaoks on Indrekult vaja kas kolme ässa või kahte ässa paja kuningaga. Pole eriti tõenäoline (või siiski on? kas peaks uurima ja kuidas? kui uurima hakkan ja tal pole täpselt neid kaarte, oleme juba geimiks liiga kõrgel…) Kui ma passin, on Indrekul kindlasti ristirenoo ja meil on trumbitas umbes 0 tihi. Kui pakun 5 risti, võtavad vastased 3 tihi pealt ära, aga 3NT oleks ladvast. Sellises segaduses otsustasin passida.

Indrekul oli kolm ässa ja paja soldat. Üks risti ka. Võtsime 13 tihi. Tuule ja Andrese vastu pakuti loomulikult 7 risti ja võideti ära, kuna paja kunn lõikub.

Niisiis alustasime päeva umbes 20. koha kandis ja lõpetasime umbes seitsmekümnendal. Hurraa. Lõpp tuksis kõik tuksis.

Tänasega lõppesid meie jaoks siin turniirid ära. Edasi plaanime 4 päeva turistitada ja puhata. Nii et lähipäevadel on oodata rohkem kohalikke muljeid ja vähem bridžijuttu.

Ja Pekingi peal liigub aina rohkem eestlasi. Täna kohtasime kogu Eesti malenaiskonda, homme lähme nende mängu kiibitsema. Tuuli Vahtra kurtis, et iga tema Vaadeldaja postituse kohta kirjutame meie 10 postitust siia. Me siin oleme suured Vaadeldaja fännid. Ja siis nägime veel Siili ja Külaotsa. Kui ma Tuulele rääkisin, et Siili nägin, küsis ta, kas ma talle piima panin limpsimiseks. Ega tegelikult Pekingi peal eriti faunat pole kohanud. Ainult ükskord pärast vihma olid kõik tänavad täis imelikke kollakasrohekat värvi vihmausse. Ja mingit imelikku lindu kuulsime täna, kes tegi konnakrooksumise häält.

Kõiki hakkab veidike ära tüütama siin pakutav söök. Alguses oli küll, et ohhoo rootsi laud ja nii suur valik. Aga nüüd on: „Jälle need krevetid, jälle see kala, seesama pardipraad, see kung pao kana (mis ei kõlba süüa, liiga kibe)”. Riisi ja nuudleid ka ei isuta enam. Me juba tegime plaane, et kui koju jõuame, sööme keedukartuleid ja hakkliha kastet ja hapukoore ja tomatiga salatit. Suur puudus on ka piimatoodetest – juustu siin ei pakuta ja piima ei ole nagu riskind proovida. Võib-olla peaks, muidu saame skorbuudi ja hambad kukuvad suust välja (Tuul parandas, et skorbuut tuleb siiski c-vitamiini puudusest.)

Ja homme Hiina müürile!

Hiina tõenäosused

„Tõenäosus üks miljonist realiseerub 50% juhtudest”
Terry Pratchett

Kui bridžiolümpia segapaaride turniiri mängib ühtekokku 116 võistkonda ja neist 2 on Eesti tiimid, siis milline on tõenäosus, et eestlased omavahel kokku juhtuksid? Esmapilgul võib näida, et mitte kuigi tõenäoline, ometi nii juhtus ja praegusel hetkel kõva maarjamaasisene madin käib.
Tundub et Euroopas tuntud tõenäosusteooria Hiinamaal ei kehti, siin on täiesti omad reeglid. Esimene näide sellest oli juba varem mainitud uskumatu lugu, kus nelja inimese vaheline 2 täringuga viskevõistlus võideti (või õigemini küll vist kaotati, kuna Katanis on esimesena mängu lülitumine pigem miinuseks kui plussiks) tulemusega 3, ehk siis visati ühe täringuga 2 ja teisega 1. Kõik ülejäänud võistlejad suutsid ainult 2 ühte.
Nüüd siis realiseerus Hiina tõenäosusteooria ka bridžiturniiri paarimisel. Ehkki tõele au andes tuleb siiski mainida, et säärasele loosile aitas kaasa Eesti tiimide sarnane koht turniiritabelis, kus meid eraldas kõigest üks punkt. Ja sellele ühele pulgale jõudmisele aitas omakorda kaasa tänane avavoor, kus meie tiim suure koosa sai ning sellega ka reaalsed edasipääsulootused minetas. Üks põnevamaid jagusid ka sellest matshist:
Mängid 6 risti, omades lauas

96
A95
A95
ES942

Ja käes
A8
KS
E7432
AK63

Avakäiguks tuleb pada kuningas. Kuidas mängida?

Nüüd siis järgneb analüüs, seega kes tahab ise välja mõelda, kuidas peab, on selleks viimane aeg.

Analüüs: kuna ruutus on kindel kaduja, siis paja tihi ära anda ei saa. Seega tuleb võtta ässaga, minna trumbiga lauda ja lõigata ärtut. Õnnestub. Ärtu kunn lahti blokkida, trumbiga lauda, ärtu ässale pada ja pada löök, elimineerides sellega mõlemad kallismastid, mis annab olulise lisašansi ruutus.
Nüüd on jäänud selline seis:
-
-
A95
942

-
-
E7432
A

Seega on 2 võimalust,
1) Tõmmata ruutu äss ja käia vastu emandat. See võidab alati, kui kuningas on ees, aga ka siis, kui duublis taga, kuna siis peab ta tihi saades käima topeltlööki.
2) mängida ruutu väike ja panna lauast 9. See variant võidab samuti alati, kui kuningas on emanda ees, kuna tihi saades on west (laua järel istuv mängija) sunnitud käima kuninga alt või jällegi topeltlööki. Lisaks on see plaan võitev, kui emanda taga on neljas kuningas - sest singel 10 või soldatiga tihi võttev west peab jällegi trumpamise ja äraviske võimaldama – või ka viies kuningas, kuna siis saab 9 lihtsalt tihi (selle vastu võib muidugi väita, et 5se mastiga paneks vastane 10 vahele, ehkki ka sel juhul saab seda tihi peetades lepingu võita).

Esmapilgul tundub duubel kuningale mängimine õigem (ehk siis ässa tõmme ja uus ruutu emandale), 5se masti 3-2 jagunemine olevat 68%. Nii sündis ka laua taga, paraku olid vastaste kaardid

KES4 107532
643 E10872
KS86 10
10 87

ja leping läks taha. Variandile 2 ehk neljandale (või viiendale) kuningale mängides oleks aga slämm koju tulnud.Aga kas väljamängija talitas õigesti? Muidugi mitte! Tema talitas eurooplastele tuntud tõenäosusteooria kohaselt, aga selleks ajaks pidanuks juba taipama, et siis tuleb talitada Hiina loogika kohaselt.

Segapaaride turniiri edenemisest

Segapaaride turniiri 14 eelvoorust on nüüd mängitud täpselt pooled. Hetkel oleme 109 puntiga kuskil keskel, edasipääsu tagav 16 koht on 12 punkti kaugusel. Seega asi pole lootusetu, kuid edaspidi tuleb väga hästi mängida ja õnne on ka vaja. Täpselt sama palju punkte on ka teisel Eestit (ja Lätit) esindaval võistkonnal, kus mängivad Jüri Aava Piret Raudsepaga, Sven Sester Ildze Straumega ja Maksim Karpov Ines Piibelehega. Loodame, et ei satu nendega praegu kokku (turniir on Šveitsi süsteemis), kuna siis ei saa mõlemad võistkonnad head tulemust saada.

1. voor. Kanada tiim Saguenay: 14:16
2. voor. Hiina tiim Shanxi: 13:17
3. voor. Hiina tiim Peking University 7:23
4. voor. Hiina tiim Jinying: 16:14
5. voor. Šoti tiim Goodman: 22:8
6. voor. Hiina tiim Beijing Alley: 16:14
7. voor. Kanada tiim A-team: 21:9

Viimases matšis võtan oma süüks, et võidusumma ei olnud 25:5. Nimelt mängisid vastased 5 geimi, millest kolm läks taha ja kaks tuli välja. Võite proovida arvata, millised kaks ma ära kruvisin. Kuna üks neist tuli ületihiga, panin magama 13 impi.

Vanarahva tarkus: ära kontreeri vastase väljatulevaid geime.

(Minu vabanduseks peaksin lisama, et mõlemas neist otsustas Andres vee segamiseks oma nullilähedast lehte tugevamaks pluhvida, et vastaseid geimist eemal hoida. Vastased teda uskuma ei jäänud, küll aga mina, lihtsameelne ja usaldav, nagu ma olen.)

Nüüd siis paar sõna kommentaariks Pihlalt:

Alati leidub mõni võistkond, kes peab endale nimeks võtma A-team. Meie läksime lauda lootuses leida sealt Hannibali ja Murdochit, aga olid hoopis keskealised kanaadakad. Pidime peaaegu juba kohtuniku kutsuma.

Oma Kanada onu peale vihastasin ma ennast herneks. Istub tüüp lauas sellise laia lehe näoga, et jaa, väiksed tšuktsid, mina olen nii kõva, et peaksin tegelt hoopis openi finaali praegu mängima, aga miskipärast olen siin teiega kabetamas. Ja pärast teist jagu, kus tädi mulle topeltlöögiga geimi välja andis, pidas ta vajalikuks oma partnerile seletada: „The contract was cold, but the girl lost it. They keep giving us points and you keep tossing them back!” No vaadake ise, kustotsast see leping „cold” oli:

4S

Lauas:

Xxxxx

Axx

Jxx

Ax

Ja käes:

AQxxx

KJx

Kxx

Xx

Avakäiguks tuli ärtu ja selgus, et mutt on lõikes. Pajakunn on taga duublis, ruutuäss on kunni ees kolmandas, mutt on teises käes neljandas. Lihtsalt pean ära andma paja kuninga, ühe risti ja kaks ruutut. Ei tea, kas onu oli lihtsalt loll või tahtis ta mind ja Indrekut sellega närvi ajada, et nagu ma oleks lepingu taha patserdand. Ülimalt ebaviisakas on selline vastaste mängu kommenteerimine nagunii. Tuul ja Andres muidugi topeltlööki ei andnud, nii et see leping läks teises lauas taha.

Harva on mõni võit mind rohkem rõõmustanud, kui selle ülbe onkli tuuseldamine.

Palju õnne tänastele sünnipäevalistele Kailule ja Sädemele.

Sudu ja Butler

Täna oleme esmatutvust teinud veel ühe kuulsa Pekingi vaatamisväärsusega – nimelt on esimest korda meie siinoleku jooksul üleval paks sudu. Tegelt vist on päikepaisteline ilm, aga päike sudust läbi ei jõua. Paarisaja meetri kaugusel asuv hiiglaslik Linnupesa staadion enam hotelli juurest ei paista ja pikemalt õues kõndides hakkab kurk valutama.

Segatiimide turniiri oleme alustanud tagasihoidlikult. Kuna turniir peetakse šveitsi süsteemis, nimetame seda taktikaks – kehva alguse järel saame kergemaid vastaseid. Peaasi on keskel ja lõpus hästi mängida.

Üks rõõmustav asi on täna juba olnud ka – nimelt avaldati u-28 tiimide Butleri edetabel (see näitab umbkaudu, palju punkte keskmiselt iga paar oma meeskonnale sisse tõi). Meie tiimist olid kõrgeimal kohal Tuul ja Andres, kelle keskmine punktisaak oli võimas +0,64. Sellega hõivasid nad edetabelis 206 paari hulgas 27. koha. Ka meil Indrekuga oli päris hea saak: +0,51 ja 39. koha jagamine. Natuke tagapool olid turniiri esimesel poolel tervisehädade all kannatanud, kuid lõpus siiski ilusasse hoogu läinud Meelis ja Oliver (-0,03 ja 119. koht). Nojah, ega see Butler väga adekvaatselt midagi ei näita, aga endal on ikka hea meel küll, et koguni poole impini küündis. Lätlaste Janis ja Juris on meist küll eespool, samas soomlaste võimas tulevikulootus Arttu Karhulahti jääb veidike tahapoole.

Lisaks leiab tänasest bülletäänist lühiinterviu kellegi Tnino Vilup’iga. Juurdelisatud pilt meenutab meie Triinut… Samas oleme siinsete masside hulgas kohanud juba nii Olli kui Jüri Aava teisikut, nii kõik võib olla. Huvilised saavad u-28 bülletääniga tutvuda aadressil: www. worldbridge.org/bulletin/08_2%20Beijing/pdf/Youth/bul_09. pdf (www järele ja pdf ette panin igaks juhuks tühikud)

Ei usuks, kui ise poleks näind

Eile õhtul juhtus uskumatu lugu. Mängisime Tuule, Maarja ja Lauriga Katani asustajaid. Mängu alustab teatavasti see, kes veeretab kahe täringuga kõige suurema numbri. Veeretamist alustasin mina kahe ühega. Järgmisena veeretas Tuul - samuti kaks ühte. Lauri naeris meie üle ja veeretas enesekindlalt - tulemuseks 2 ja 1. Viimaselt veeretajalt Maarjalt küsiti, kas ta tahab veeretada ühe või kahe täringuga. Maarja otsustas siiski kindla peale minna ja kahega veeretada. Tulemus - kaks ühte. Ja mängu alustas Lauri oma kolme silmaga.
Järeldused
1) tõenäosused on algajatele;
2) Lauri lüpsab Katanis igast asendist.

Indreku turniirianalüüs

Indrek leidis, et ainus asi, mis meie ploogist veel puudu on, on üks korralik möödunud turniiri võtmejaotuste analüüs. Nüüd see siis tuleb (autoriks siis Indrek):

Juuniorite turniir lõppes 19-20nda koha jagamisega ja seega võib ürituse kordaläinuks lugeda.

Meie Pihlaga mängisime oma tavapärases stiilis: tõeliselt häid tulemusi oli vähe, aga tuksikeeramisi kah vähe; samuti pidasime taaskord kinni oma motost „never bid a slam” – ühe slämmi pakkusime kogu turniiri peale, mis 2 ässa puudumise tõttu taha läks. Nüüd väike ülevaade võtmejaotustest.

Jagu 1. Support with support

Omab partner KJx / Txx / Jxxx / xxx kallis odava vastu ja kuuleb pakkumist:

(1C) pass (1H) 1S

(dbl*) ? *toetuskontra

Vaatas partner siis oma paduühtlast 5 punkti ebasoodsas tsoonsuses ja mõtles: „points schmoints, support with support, colours are for the kids” ja tõstis 2S. See sai kontra ja läks kaheta (-500). Mul oli Exxxxx / Kxx / Exx / x. Sain 5 padatihi ja 1 ärtu (Äss oli ees), ruutut mängisin valelt poolt, nii et sealt tihi ei saanud (RHO-l oli duubel K nii et esimene ruutu tulnuks käia lauast), õigelt poolt käies pääsenuksin -200ga. Kuna pada oli vastasel 3-1, oli neil 6C tehtud.

Jao point: kus toetust näed näidata, seal mine ja näita.

Jagu 2. Ainult halvad alternatiivid

Mõnikord on näha, et ükskõik mida sa ka ei teeks, tuksis on niikuinii.

Oman odavas kalli vastu T9xx / xxx / Txxx / Ex, pakkumine:

1NT* (dbl) pass* (2S)

dbl (pass) ?

*1NT=11-13; pass=forsib rdbl plaaniga partneri rdbl peale pakkuda 2D näidates ruutu+pada

Partneri dbl näitas edasi võitlemise huvi. Minu forssiv pass võis olla tehtud järgmiste lehtedega: a) piisavalt hea leht, et kui rdbl minuni jõuab siis see passida ehk mingi 8-9 punkti või rohkem, b) nõrk leht ärtu ja ristiga millega pakun rdbl peale 2C, c) nõrk leht pada ja ruutuga, millega pakun partneri rdbl peale 3D. Kuna vastane lubas pada, siis partneri jaoks oli tõenäolisem, et mul oli a) või c) variant. Mul oli aga tegelikkuses kahjuks just b) variant ja oli selge, et 2S tuleb välja ja ilmselt overiga (või paari overiga), samal ajal midagi 3ndal korrusel mängides oleme hiinlaste käes – kontreerides lubab partner pigem ärtut ja ristit kui ruutut. Ösnaga, mitte just meeldivad alternatiivid. Passisin läbi, kaitsesime hästi, nii et tuli ainult 1 over ja -870; 3DX olnuks -1400.

Tagantjärele on näha, et partneri agressiivne dbl selgelt backfired, kuid tegelikult on mul sellele päris palju sümpaatiat. Partneril oli KJx / Axxx / EJ / Jxxx ja nagu öeldud, on tema jaoks tõenäolisem, et mul on kas suht punktirikas leht või nõrk leht ärtu ja ristiga. Mõlemal juhul ei pruugi olla hea vastast 2S mängima jätta. Ja isegi kui mul on nõrk leht paja ja ruutuga (ainult mitte nii nõrk kui tegelikkuses oli), võib 2SX olla 500 headele. Nii et kontra võimaldab vahel soodsas tsoonsuses lihtsalt vett segada, parimal juhul vastast trammida, kuid kõige tõenäolisemalt 3C-ga võidelda kui vastased muidu 2S läbi passiksid (ja ilmselt võidaksid). Halvimal juhul läheb nii nagu antud jaos, ainult reduubliga.

Vaatamata partneri kontrat kiitvale jutule, ma ise siiski passinuks 2S, kuid ma ei arva, et dbl oli rumal pakkumine, lihtalt agressiivne.

Huvitav oli jao juures veel see, et ka teises toas mängis sama liin (ehk siis meie team) paja lepingut (4S -1) ja seda üsnagi sümpaatses järgnevuses. Nii et mõlemas toas mängis 1 liin pada, kuigi pada oli hoopis teise liini parim klapp…

Jaotuse moto: iial ära mõista partnerit hukka ühe konkreetse ebaõnnestumise pärast kui partneri tegevus võinuks sama hästi ka sisse tuua.

Jagu 3. Ainult head alternatiivid

Mõnikord piisab ainult istuda ja oodata kuni jaotus lõppeb ja saab hea tulemuse bridgemate’i kanda.

6S lepingus oman 4 kaardi lõppmängus trumbis J9 ja kõrval 2 ebaolulist punast kaarti. Trump ÄKE on kõik juba maha läinud, väljamängijal on käes 3 väikest trumpi ja tegija risti ja lauas trump 10 ja 3 kõrvalmasti kadujat.

W (väljamängija)

Xxx

-

-

E

N (Pihel)

ebaoluline

O (laud)

T

xx

x

-

S (mina)

J9

Xx

-

-

Väljamängija käib tegija risti Emanda ja lööb selle trump 10ga. Nüüd on näha, et ükskõik, mis Süd (mina) ei teeks, tal on 2 füüsilist trumbitihi: kas löön üle ja saan hiljem tihi trump 9ga või viskan suvalist ja saan hiljem trumbi J ja 9. Mugav. Tegelikult ainus võimalus kahte tihi mitte võtta on just nüüd (hiljem on juba hilja) trump 9ga alla trumbata. Seda ma täpselt tegingi. Don’t ask me why.

Happy end lool oli, nimelt partner oli juba trump Ässaga tihi saanud, nii et küsimus oli vaid alttihides. Aga see alttihi läks meile maksma terve VP.

Jaotuse moto: ära trumpa alla.

Jagu 4. Meie slämmijagu.

Oman AKEx / xxxxx /Kx /Kx. Pakume (partner avab):

1H 2NT (toega vähemalt kutsuv)

3H 3NT (3H=min; 3NT=küsib)

4C ? (4C = risti Äss ja vähemalt 2 ärtu honööri)

Mõtlesin nüüd, et küsin ässa ja panen 3 keycardi puhul 6H ja 2 puhul 5H, lootes, et see taha ei lähe. 4NT peale vastas partner aga 5S, st 2KC ja trump Emand. Nii et tuli ikka panna 6H kuigi 2 KC oli puudu. Üheta.

Hiljem Lauri ütles, et ta oleks pannud 4NT asemel 4D (cue) ja partner sign-offib kui tal enam midagi lisada ei ole; muidu läheb edasi.

Jagu 5. Meie paari suurim patserdus.

Oman 18p 6se pajaga, partner 5p 4se pajaga.

(1NT*) dbl (rdbl*) pass *1NT=nõrk, rdbl=ühemastileht

(2C) pass* (pass) pass* *arvasin et sundiv, partner arvas teisiti

4S tulnuks täpselt välja, nagu tuli ka 2C.

Jao moto: forssiv pass – ärge seda kodus proovige

Jagu 6. Minu isiklik suurim patserdus.

Oman J9 / EJx / Exxx / ETxx

(1S) 1NT (2S) ?

Passisin ja nii tegid ka teised. 2S=-1 (vastasel oli 9ne klapp), 3NT olnuks meie liinis väljas. Vabandused:

1. see oli viimase vooru esimene jagu, mistõttu olin hajevil;
2. minu ekraanipoolne vastane oli tõeliselt ärritav närides üle saali kuulda olevalt nätsu seda ühest suunurgast teise veeretades. Seega polnud mul ajus pilti mitte oma 8 punktisest lehest, vaid sellest hiiglaslikust nätsust;
3. arvasin, et leht on piisavalt vilets selleks et meil geimi ei ole;
4. kartsin, et dbl peale paneb partner 3H, lootsin et ta duubliga võtab ise veelkord üles, mille peale panen 2NT=vali odav. Kui partneril 3ne pada ja passib, siis läheb leping ilmselt taha ja suurt kaotust ei tohiks olla.

Tegelikult peaks see asi vist nii käima, et minu dbl peale ei ütle partner mitte 3H kui ärtu neljane, vaid oma esimest neljast masti (või veel parem, ütleb 2NT = „mul on 2 neljast masti, paku oma esimest”) ja 4-4 klapp saab leitud küll.

Kas minu dbl olnuks take-out või lihtsalt, et näitab jõudu? Igatahes antud juhul sobinuks leht mõlemaks.

Kergemeelse keisrinna suvepalee

Täna hommikupoolikul külastasime Pihla ja Indrekuga hiina keisrite suvepaleed. Tegemist oli järve ümber asuva pargiga, kus oli palju erinevaid majakesi ja paviljone, kus hiina keisrid Pekingi suvekuumuse eest varju otsisid. Park rajati 1750. aastal, kuid pärast seda on see mitu korda maatasa tehtud, muuhulgas panid inglise-prantsuse väed selle 1860. aastal põlema. Pargi taastas 19. sajandi lõpul leskkeisrinna Cixi.

Nimetatud daam oli madalat päritolu konkubiin, kes kuidagi keisrinnaks tõusis ning pikalt valitses, hoides konkurente troonile vanglas luku taga. Cixi armastas lõbutsemist ja ilusaid asju ning kulutas suvepalee taastamise peale kogu raha, mis oli mõeldud mereväe tugevdamiseks. Näiteks ehitati mereväe rahade eest suvepaleesse marmorist ja värvilisest klaasist hiiglaslik laev, mida hiinlased ise lollide laevaks nimetavat, kuna see mõttetu raiskamine viis Hiina mereväe haleda lüüasaamiseni sõjas jaapanlastega. Marmorlaev pidi sümboliseerima Qingi dünastia kivikõvadust ja igikestvust. Väidetavalt viis aga just viimase Qingi keisrinna ekstravagantsus keisritesoo hukuni. Tänapäeval muidugi toob keisrinna park hiinlastele turismi abil korralikult sisse.

Iga majake pargis oli rohkelt kaunistatud igasuguste värviliste joonistuste ning pisikeste kujudega. Kõik hooned kandsid kõlavaid nimesid, näiteks „vooruste pühitsemise koda”, „õnne ja pikaealisuse koda”, „kuu kutsumise värav”, „unustatud ihade ja pilvedega koosolemise paviljon” ja nii edasi. Järve kaldal kõrgus „Buddha lõhna torn”, mille otsa me ka ronisime ning kust väga ilus vaade avanes. Tornis istus tõepoolest ka kuuesaja aasta vanune hiiglaslik Buddha kuju, kellel oli umbes 30 kätt ja päid ka terve hunnik üksteise otsas.

Paleeväravate ees seisis kaks suurt lõvikuju, millel pidi olema väga oluline sümbolistlik tähendus, mis oli ka tutvustavas brožüüris ära toodud. Üks lõvi hoidis käppa väikese lõvipoja peal. Selle tähenduseks oli: vanadusega koos on alati ka noorus. Teine lõvi hoidis käppa palli peal. Selle tähenduseks oli: lõvi mängib palliga.

Hoonetes sees demonstreeriti iidse hiina varandusi, mis meile suuremalt jaolt vanade taldrikute mulje jätsid. Eraldi tasu garanteeris sissepääsu traditsioonilisele ostutänavale, kus müüjad pidada olema vanaaegsetes riietes. Müüsid nad paraku aga tavalist turistikraami. Natuke ostsime kingitusi, aga rohkem tegelesime agressiivsete müüjate eest ärajooksmisega. Kailule saime sealt hästi ägeda sünnipäevakingi. Aga me ei ütle, mis see on, sest siis on üllatus.

Pakkumine 5. korrusel - lahendus

Mul on üks vana võlg õiendada – ühes varasemas postituses uurisin, kas lugejad pakuksid viiendale korrusele edasi lehtedega:

1) Meie tsoonis, vastased mitte

QJx

KTxxx

AKxxx

-

Ja pakkumine läks (mina avan)

1H (1S) 4H (4S)

?

Lisanüanss on see, et meil Indrekuga on kokkulepe, et otsene tõste ei käivita sundivat passi.

2) Kõik tsoonis

xx

AQxxx

Ax

Qxxx

Ja pakkumine:

1H (2H*) 4H (4S)

p (p) ?

Aga õigeid vastuseid pole ikka veel edasi andnud.

Niisiis – mina tegin täpselt nii nagu Elin kommentaaris pakkus – esimesega läksin edasi (kaitseväärtusi küll on, samas paigutasin partnerile pajasingli või renoo ning pika ärtu, leidsin, et ruutumutist ja neljandast ärtu ässast piisab, et geimil oleks viiendal korral šansse ja vastaste 4S võib kõigest hoolimata samuti välja tulla), teisega kontreerisin (tugi partnerile on küll hea, kuid hakkasin põdema ühtlasevõitu jaotust, eriti aga kahte paja kliberit, mistõttu kartsin, et kolm tihi võib lihtsalt pealt minemas olla).

Reaalselt otsustusid mõlemad otsused valeks. Esimeses sain lauda uskumatu lehe:

Kx

QJx

Jxx

Axxxx

Seega läheb vastaste 4S keskmiselt sajata. Oma mängus tuli aga ära anda ärtu, pada ja ruutu ja olingi üheta L. Teises lihtsalt 5H seisis ja 4S läks küll suure surmaga üheta, aga suur kaotus tuli ikkagi.

Antud olukorras oleks täiesti õiged otsused teinud Vallo. Esimese kohta leidis ta, et liialt palju kaitseväärtusi ning partneril on tõenäoliselt risti (samas oleks tal sellisel juhul olnud võimalik teha 4C fitjump, et minu otsust edasivõitlemise kohta kergendada…), teise kohta ütles, et talle tundub just see topeltgeimi jaotusena ning edasi tuleb minna igal juhul.

Teise jao kohta võibki teha järelduse, et oleks tulnud edasi sudida ja pajakadujaid ei tohi põdeda. Edasipakkumist pooldasid ka Mell, Tuul, Jüri Aava jt. Lauri ütles, et tema poleks pakkunud, aga hiljem selgus, et ta vist vaatas midagi valesti (võib-olla arvas, et näidatu oli avaja, mitte vastaja leht), nii et tema kohta ei tea kindlalt öelda. Ühesõnaga – Law of total tricks jms asjad ja tuli pakkuda.

Esimese osas on tulemused kahtlasemad – nii Lauri kui Mell ütlesid, et nemad pakuksid edasi. Eks vastased olid parajad ahvid ka, et oma lehtedega 4 patta trammi alla ronisid. Lahenduseks pakkusid Mell ja Lauri välja selle, et kaitseväärtustega GF lehega ehk mitte kohe geimi hüpata, vaid teha alguses kutse ja siis geim täis panna, sellisel juhul on partneril võimalik eristada punktijõu pealt pandud geimi hea jaotuse ja klapi pealt pandust.

Juunioride turniir valma

Täna oli siis juunioride turniiri viimane päev. Edasipääsu mõtted olime ammu maha kandnud, eesmärgiks võtsime siis võimalikult väärikal kohal lõpetamise ja veel mõne kuldse meistripalli teenimise.

Esimeses matšis oli meie vastaseks Hong Kong. Meil Andresega oli see vaat et elu parim matš. Kõik otsused osutusid õigeks, vastased, kes ei olnud sugugi mingid viimased patserid, otsustasid jälle valesti ning õnn oli ka meie poolel. Pihel ja Indrek lõpetasid matši varem, tulid välja tulemusi vaatama – tabel näitas 25-3 ja nende meelest ainus tõeliselt hea tulemus – vastaste tahamängitud suur slämm – polnud veel sisse kantudki. Kui meie siis kergel lendleval sammul, kõrvades kõlamas heroiline muusika, kinnisest toast välja tulime ning teatasime, et mängisime viimases jaos suure slämmi välja, lisandus eelnevale veel 20 imbikest. Ösnaga vaesed kingkongid meilt punkte ei saanud.

Teises matšis olid meie vastasteks horvaadid. Pöördusime tagasi oma harjumuspärase mängustiili juurde – patserdus, vale otsus, ebaõnn, kahe ässata slämm. Ka meie vastased koperdasid nagu jaksasid. Poole matši pealt nentisin oma vastasele, et tegemist tundub olema pigem korvpalli kui bridgega ning ta nõustus, et mõlemad paarid mängivad jubedasti. Kui me lõpuks Melli ja Olliga tulemusi võrdlesime, tundusid nemad aga pigem arvavat, et meie päästsime neil nässu läinud matši. Kokkuvõttes kaotasime siis 11:19, mis kõike arvesse võttes ei tundunudki nii halb tulemus.

Finaalvooruks panime siis välja oma esinduskoondise: Mell Olliga ja Pihel Indrekuga. Vastaseks siis egiptlased, kes tormasid kohale viimasel minutil, süsteemikaarte neil polnud ning soliidsust ka mitte. Närisid kogu aeg häälekalt nätsu, ragistasid sõrmekonte, lobisesid ja sebisid ringi. Meie vaprad võitlejad ei lasknud end sellest häirida ning tõid koju ilusa 22:8 võidu. Eriti ilusa matši mängisid Mell ja Oll.

Niisiis lõppkokkuvõttes 19.-20. koha jagamine sugulasrahva ungarlastega 74 riigi arvestuses. Polegi paha. Eestlaste põhieesmärk – soomlaste ja lätlaste edestamine – jäi täitmata: meie naabrite esindajad jagasid 11.-14. kohta. Vähemalt ei pääsenud nad finaali kaheksa hulka. Ja venelastest saime igastahes ette. Ja rootslastest. Ja sakslastest. Nii et eesti rahva orja-aastate eest on kätte tasutud.

Finaali (nende turniiril siis 16 hulka) pääses aga Eesti meestekoondis. Kolm hurraad! Homme on esimene play-off, hoidke kõik pöialt! Meil homme puhkepäev ja pühapäevast hakkame koos Lauri ja Maarjaga segapaaride võistkondlikku turniiri pusima.

Pilte elu-olust

Minu hotellituba. Voodi peal istub minu konn, kes kohalikega tutvust sobitab.

Vaade olümpiakülale. Pildil olevat muruplatsi pügavad iga päev käsistsi kümmekond hiinlast.

Maarja, Pihel ja Indrek hommikusöögilauas.

Veel loomaaiast

Kirjutan veel omalt poolt ka paar loomaaiamuljet.
Kõigepealt see hüljes. No peab ikka võimas hüljes olema, kui jätab sügavama mulje, kui seitse sünkroonis hüppeid sooritavat delfiini. Mulle tuli meelde, et väiksena joonistasin miskipärast alati hüljestele pallid nina otsa. Ja nüüd nägingi ära palliga hülge. Ja tore oli see, et ka hüljes ise tundus trikkidest vaimustuses olevat. Iga triki eest anti talle midagi head ampsata ka.
Lemmikuselt teine asi oli mul akvaarium. Vaatad lakke ja näed hiiglaslikku raikala loiult tiibu lehvitades mööda lendavat. Ja nii lähedalt, et näed iga tema lõpuse tööd. Ja vahepeal hõljusid mööda inimesesuurused kilpkonnad. Siis oli seal veel osakond, mille nimi oli koralliriffide imed. Suur väljapanek igasugu meriroose, mis kaugelt vaadates olid ilusad ja värvilistes pastelsetes toonides, lähedalt vaadates aga kombitsatega ja ebameeldivalt lurtsuvad. Kombitsate keskel ablas suu.
Valged tiigrid olid kah tõeliselt ilusad. Eriti armas oli üks, kes käitus täpselt nagu Urri hommikuti – haigutas laialt, siis limpsis oma käppa ja pesi sellega nägu ja siis ajas esikäpad sirgu ja ringutas.
Siis nägime veel kuldsekarvalisi takineid, kelle kohta Lauri teadis rääkida, et nendest ongi alguse saanud kuldvillaku legend. Olid sellised suured kitsekesed. Vaatasime pikalt takineid, kelle jooksuplatsi keskele oli säetud kivihunnik, mis andis suurepärase võimaluse mänguks „mina, kivikuningas”. Üks ronis hunniku otsa, vahtis seal ülbelt, teine läks närvi ja hakkas esimest sarvedega sealt alla nügima. Kuna üks oli märgatavalt suurem kui teine, lõppes nügimine alati väiksema taandumisega. Väike oli sellest hoolimata südi, jooksis kaarega suure seljataha ja ronis salaja hunniku otsa.
Ahvimajas nägime ühte gorillat, kellel oli väike laps kaasas. Ja krokodille nägime, kes passisid vees absoluutselt liikumatult, tahtes väita: „Olen täiesti ohutu puunott, tule võta minu peal istet… Amps”. Hiiglapakse kägistajamadusid nägime ka. Ei olnud ilusad loomad. Ja pandat, kes istus otse nina vastu puuriklaasi, pea käppadele toetatud, ja vahtis huviga loomaaiakülastajaid.
Loomaaiast õnnestus meil lahkuda mingist tagaväravast, mis viis värvikasse Pekingi urkasse. Tegemist oli vist pooleldi mingi puuviljaturu tänavaga. Ühes tänavaservas istusid kaks papit, kes mängisid suurel laual hiina malet xiangqi-d. Oma viis-kuus papit oli nende ümber ringi kogunenud kiibitsema.
Aga nüüd siis on meid ees ootamas viimane võistluspäev juunioride klassis. Lõpuspurdiks on meil kaunis tagasihoidlik positsioon, kust loodame korraliku tõusu sooritada. Esimeses matshis võtame koos Tuule-Andresega ette Hong-Kongi tiimi. Lisaks tuleb kõvasti pöialt hoida meestetiimile nende viimastel matshidel – edasi saavad alagrupist 4 tiimi, nemad on hetkel küll teisel kohal, kuid kolm väga tugevat meeskonda on kohe nende järel, hambad irevil.
Edaspidi jätkame võistlust segapaaride võistkondlikul turniiril. Meie meeskonnas mina-Indrek, Tuul-Andres ja tõenäoliselt ka Maarja-Lauri. Tõotab tulla igati põnev võistlus.

Pekingi loomaaias

Täna siis võtsime Maarja, Lauri, Indreku, Andrese ja Pihlaga plaani Pekingi loomaaia ja suvepalee. Viimasesse siiski ei jõudnud, sest üle viie tunni pikkune jalutuskäik loomaaias osutus meie ülimalt sportlikule koondisele korralikuks füüsiliseks pingutuseks.

Loomaaeda sõitsime taksodega, mis siin on väga odavad – veerandtunnine sõit loomaaeda läks maksma 30 jüääni ehk umbes 50 eesti raha. Takso sõitis siinse kombe kohaselt: kiiresti, valju tuututamise saatel ning teisi liiklejaid eirates. Kadi oleks olnud kogu aja küünte ja hammastega istme külge klammerdunud. Lisaks köhis taksojuht pidevalt hirmsa röginaga. Pärast teised ütlesid, et nende taksojuht köhis samamoodi. See on neil vist mingi kutsehaigus.
Loomaaia põhiatraktsioonideks olid hiiglaslik ja modernne akvaarium ning pandad. Akvaariumi sattusime parajasti ajal, mil seal toimus delfiinide etendus. Soojendusesinejaks oli üks tore hüljes, kes meie jaoks osutuski peaesinejaks. Hüljes tantsis, kõndis esiloibade peal, lehvitas loivaga publikule, plaksutas loibi, kandis palli nina otsas ja oli üldse väga armas. Delfiinid olid ka toredad, hüppasid kõrgele õhku ja tantsisid ninasid õõtsutades. Lisaks meeldis meile väga hiiglaslik akvaarium, kus ujusid lisaks igasugustele muudele loomadele hiiglaslikud merekilpkonnad ja raid. Akvaariumist oli ka võimalik klaastoru pidi läbi minna – väga tore oli läbi klaasi vaadata tunneli vastu liibunud näljase näoga hiiglaslikke raisid.

Loomaaias oli üldiselt silmas peetud eelkõige vaatajate, mitte loomade huve. Loomad olid väga hästi eksponeeritud, enamasti ei olnud neil võimalik kuskile uudishimulike pilkude eest varjuda. Silma hakkasid erinevad Tallinna loomaaias keelatud tegevused. Inimesed toppisid näppe läbi puurivõre, koputasid vaateklaasidele, et loomi ergutada, pildusid veekilpkonni müntidega, tõstsid oma pisikesi lapsi loomapuuride piirdeaedade peale istuma ning toitsid loomi kõigega, mis kätte juhtus: kartulikrõpsude, pooleldi söödud puuviljade ja rohuga. Loomad tundusid sellise kohtlemisega harjunud olevat – nägime kolme suurt karumõmmi puuri servas sitsimas, käppadega palumas ning maiustusi nurumas.

Iga nurga peal oli kingitustepood, kus müüdi rohkelt igasugu pandanänni. Nagu loomaaedades ikka, müüdi ka suhkruvatti, mille hind oli Eestiga võrreldes naeruväärselt odav: kolm jüääni ehk umbes viis krooni. Suhkruvatiga on ikka nii, et alguses ostad suure rõõmuga ning sööd entusiastlikult, siis hoog vähehaaval raugeb, järgneb kerge iiveldus, lõpuosa äraviskamine ning lubadus mitte kunagi enam suhkruvatti osta. Aga ikka ostad, kui järgmine kord loomaaeda sattud.

Üleüldiseks lemmikloomaks osutus aga siiski pisike valge kassipoeg, keda nägime hotelli juurde tagasi jõudes.

presidendi vastuvõtt

Eile õhtul oli suurejooneline president Sesteri vastuvõtt. Ideeks oli see, et siin on meil kohal metsikult suur eestlaste koondis, kokku mingi 26 inimest, samas kõik pole veel üksteisega kokku puutundki.
Alustuseks pakuti kohalikku versiooni setude hansast, nimeks midagi umbes nagu puntai, aga ma pole kindel. Räägiti, et kui seda pole joonud, pole Hiinas käinud. Eile siis jõudsime Hiina. Kõhu võttis lonks soojaks, aga maitse viis mõtted zooloogiliste või meditsiiniliste kollektsioonide säilitamise vedelikule.
Kaetud oli ka suupistelaud, kus eksootilisematest snäkkidest näiteks pugud. Kõigi jaoks see eksootiline polnud - Triinu teatas üllatuslikult, et sõi lapsena kogu aeg pugusid. Et kui kana tapeti, siis tema palus pugu kohe endale. Tuul nakitses ühte pugu otsast, mina tõstsin ühe taldrikule, aga sinna asi jäigi. Edaspidi piirdusin küpsiste ja juustuga.
Tehti ka suur ühispilt, selleks aeti voodist välja kõrvaltoas elav bangladeshi mees, kes ilmus kohale, voodilina niuete ümber, aga olla täitsa korralikud pildid teinud.
Nüüd me lähme loomaaeda, akvaariumisse ja keiserlikkesse aedadesse Suvepalees. Müüri jätsime teiseks korraks.

sellised lood

Täna oli ainult 2 matshi, esimeses saime väikse 17-13 koosa Brasiilialt (meestekoondis hävis täna samuti Brasiillaste vastu 25-4), teises tuli 15-15 viik Tuneesiaga. Bridgematshidel on teatavasti nii, et oma partnerit sa ei näe, istud kõrvuti ühe vastaspaari mängijaga ja ainult temaga suhtledki kogu mängu aja. Mul on nüüd ka paar värvikat vastast olnud. Eile õhtune türklane oli tõeline nupumees. Ammu juba uus jagu käimas, tema aga pigistab oma pead kahe käega, krimpsutab nägu ja teatab siis mulle: „Teil oli eelmises jaos viis ruutu tehtud.” Ja nii igas teises jaos. Võib-olla oli see minu häirimise taktika, võib-olla siiras analüüsimissoov, mina igatahes ei lasknud oma niigi vähest mõistuseraasu kulutada, vaid kehitasin õlgu tema juttu süvenemata. Õhtul andis Mell aga häid nõuandeid, mida selliste nupumeestega teha. Tuleb hakata pilduma mokaotsast fraase: „Eelmises jaos oleksite topeltsunniga ületihi saand”, või „Teil vist kuus risti seises sisseviskest”. Tema olla seda kunagi proovind ning matshi lõpuks oli vastane lõplikult kokku jooksnud, ütles „piip, tuut, error” ja kukkus toolilt maha.
Tänane brasiillane, nimega Barbosa, oli tüse poiss, kellel oli jälle omamoodi häirimistaktika. Iga natukese aja tagant luristas ta võimsa nortsatusega nina.
Teises matshis olime me Indrekuga vabad ja otsustasime sõita taksoga sinna majja, kus toimuvad meeste ja naiste võistlused, et seal live-ülekannet vaadata (suurelt ekraanilt näitab kõvade mängu ja maailma tippkommentaatorid istuvad sealsamas ja kommenteerivad ja naljatavad mikrofonidesse). Taksosõit iseenesest oli juba elamus. Kõigepealt lasime ühel hotellineiul endale sihtkoha hiina keeles paberile kirjutada. Tüdruk maalis oma 5 minutit hieroglüüfe. Aga taksojuht heitis korra pilgu peale ja sai kohe aru, mis vaja. Sõit oli siinsele liikluskultuurile väga iseloomulik – kui mõni jalakäija julgeb sebrale astuda, tuleb metsikult tuututades kiire hooga talle otse peale sõita – küll ta siis teed annab. Ja jalakäijad näivad seda täitsa loomulikuks pidavat.
Ülekandes näidati Venemaa-Iisraeli mängu, viimased lüpsid esimesi ühes suunas. Õnnetuseks ei pakkunud kõrvaljooksvad eesti tiimide tulemused palju rõõmu – nii naised kui mehed said hirmsa koosa. Naistel õnnestus näiteks mängida 3. korrusel 4-0 klappi (pakkumisjärgnevus: 2NT (odavad)-3C-3S. Üks näitas renood, teine passis igaks juhuks neljandaga sisse). Ja mehed, kes olid enne oma alagrupis suurepärasel teisel kohal (edasi pääsevad neli), mängisid oma seisu nii, maha, et nüüd tuleb edasipääsu pärast tõsiselt sudima hakata.
Üks naljakas kohaliku kultuuri ilming torkas silma ka siinsaamas hotellis – millegipärast on hotellitoad nummerdatud – 1., 2., 3., 18., 5., 6. jne. Alguses ajas see meid päris segadusse. Selgus, et hiinlaste jaoks on 4 miskipärast õnnetu number (umbes nagu meil 13), koguni sedavõrd, et keegi sellise numbriga toas nagunii ei tahaks elada.
Täna õhtul on meil presidendi vastuvõtt. Jutt siis Eesti Bridzhiliidu presidendist. Riietuseks kästi panna smokingud või trikood. Kellel trikood ei ole, sellel lubati ka ilma tulla. Nii et ees ootab tõsine üritus.
Homme on vaba päev, loodame minna müüri peale ronima.
Maarja on teinud siin pilte ka, neid saab vaadata siit aadressilt: maarjaoras. spaces. live. com (panin tühikud vahele, sest Mell arvas, et netiaadressit ei tohi blogisse panna)

Kõik ei ole veel läbi

Pärast esimeses voorus saadud 25-5 võitu Mongoolia üle saime järjest 5 kaotust. Täna siis alustasime mängu sügavalt põhjamudast, nii et kaks esimest matshi maksimumiga võita oli peaaegu kohustuslik. Selle tegime ära. Viimases mängisime Indoneesiaga viiki. Hetkel paikneme 26. kohal umbes 75 tiimi seas, edasipääsu tagav 8. koht on teoorias isegi püütav, praktikas selleks muidugi palju lootust pole. Homme hommikul ootab meid ees klassikaline vastasseis – Eesti-Venemaa. Pöidlahoidmine kulub väga ära!

Kuna lõunasöögiks pakuti jälle soolikaid, ühinesime me Indrekuga vaba vooru ära kasutades Maarja, Inese, Lauri ja Leoga, kes olid otsustanud lõunatada mõnes koloriitses kohalikus restoranis. Seda oli meile juba varem räägitud, et siinmaal on kombekas taldrikule toitu alles jätta. Mida see aga tegelikult tähendab, saime aru alles täna. Serveeritakse kõigile suppi. Eriti maitsev just ei ole (leem oli hea, aga sees ujusid mingid kahtlase päritoluga tükid), aga punnisin ära süüa, viisakuse pärast. Kohe aga, kui mul kauss tühjaks sai, haaras nurgas varitsenud ettekandja selle minu eest ja valas uuesti täis. Sama lugu teega – tühi tass täidetakse automaatselt. Idee siis nähtavasti selles, et toidu järgijätmine kiidab võõrustaja rikkust.

Ja nüüd:

Ko-du-nee üü-les-ann-nee.

Pärast viimast matshi Indoneesiaga kinkis Alehandro mulle Indoneesia lipuga rinnamärgi. Lugejatel palun vastata, mis vahe on Poola ja Indoneesia lipu.

Ennustan veel ette homse postituse pealkirja. Selleks saab: „Nüüd on tõesti kõik läbi”.

Aa, ja veel. Meile on juba laekunud üks sooviavaldus soolikapudru retseptile. Kui veel huvilisi tuleb, uurime välja.

Inimestest ja söögist

Suurematel bridgeturnadel on keset lauda vahesein ehk ekraan, mis ei lase partneritel omavahel keelatud informatsiooni vahetada. Ekraani alaosas on luugike, kustkaudu pakkumisi edasi-tagasi lohistatakse. Seega näeb kogu vooru ajal vaid ühte vastast.

Kirjutan siis natuke minu kolmest viimasest vastasest.

1. Pablo Uruguaist. Tõmmu, kergelt habetunud, tumedate silmadega. Kannab jalgpallisärki ja näeb üldse rohkem jalgpalluri moodi välja. Iga lepingu tulemuse punktisummat vaatab pakkumiskaartide tagaküljelt. Isegi 2S mittetsoonis kaheta (passikaardi tagaküljelt: -2 = 100). Sellistele mängijatele õnnestus meil 10:20 kaotada.
2. Min Chul Koreast. Tuleb laua taha väärikalt mustas ülikonnas, lipsu ja lakitud kingadega. Tundub, nagu võtaks asja tõsiselt… või siiski mitte? Väljamängus puterdab uskumatult, pakkumine ujub. Tulemus: 25-5 Eestimaa Uhkusele.
3. Mihhail Valgevenest. Tumedapäine, kõhn, morn. Iga kord, kui ekraani luuk üles tõstetakse, kasutab võimalust sealt läbi piilumiseks ja oma naissoost partneriga pahandamiseks. Ei naerata kordagi, isegi minu vaimukate märkuste peale. Ainult üks kord muigab – siis, kui ma oma pakkumiskaartide karbi teist korda põrandale laiali pillan. Viskab kokkuvõttes palju rohkem välja kui ta blond partner. Lõpptulemus: 24-6.

Täna toodi meile neli uut komplekti susse. Andke siis julgelt teada, kes veel tahab.
Lõunasöögiks oli jälle soolikapuder.

Kas saab olla liiga abivalmis?

Proovisime Andresega täna toidupoodi minna. Läksime olümpiakülast välja ja jõudsime mingi suure kaubamajani. Uitasime seal eksinud moega ringi, kuni jõudsime näituseni, kus demonstreeriti Keelatud linna puust nikerdatud mudeleid. Need olid väga peened ja uskumatult uhked. Kohe liitus meiega ka särasilmne noor hiina giid, kes päris hästi inglise keelt purssis. Sörkis meil nagu takjas sabas, jutustas mudelitest ja küsis meie päritolu kohta.
Mina igatahes kardan igasugu abivalmeid inimesi, seega üritasin teda maha sokutada, mainides, et tegelikult otsime hoopis toidupoodi. Selle peale läks poiss väga murelikuks ja küsis, kas me oleme söömata. Lubas siis näidata, kus toidupood on. Selgus, et me olime hoopis vales majas ning toidupood asus mitu kvartalit eemal. Giid tuli särgiväel meiega kaasa, viis meid toidupoeni, kutsus veel edasi liftiga üles sõitma ning lõpuks toimetas meid mingisse söögikohta, kus uuris, kas me tahame riisi või pastat. Meie tegelikult ei tahtnud üldse süüa ja mõtlesime paaniliselt, kuidas tast lahti saada. Lõpuks ütlesin, et ee, me vaatame siin veel natuke ringi, ja siis ta lõpuks lahkus meist. Huhh. Tundub, et kui abivalmidusest pääseda tahta, tuleb lihtsalt oma hotellitoas peidus istuda.
Hotellituba on muidugi peen. Ma polegi kunagi olnud sellises hotellis, kus oleks nii palju külastajate vidinaid: seebid, šampoonid, vannivahud, hambaharjad- ja pastad, vannimütsid, paberpakendis kammid, tuhvlid ja nii edasi. Tundub, et kodustele kingituste toomine läheb lihtsaks: emale vannivaht, isale tuhvlid, õdedele šampoonid, õelastele hambaharjad, vanaemale vannilina, Siimule, Sädemele ja Marjele seebid. Kuna Elinal on sünnipäev, siis tema saab kaks asja: vannimütsi ja kammi.

Võistlev pakkumine kõrgetel korrustel

Täna viimases matshis sattus kaks jagu, kus mul tuli otsustada, kas pakkuda 4S peale 5H või mitte. Jaod olid järgmised:

1) Meie tsoonis, vastased mitte

QJx

KTxxx

AKxxx

-

Ja pakkumine läks (mina avan)

1H (1S) 4H (4S)

?

Lisanüanss on see, et meil Indrekuga on kokkulepe, et otsene tõste ei käivita sundivat passi.

2) Kõik tsoonis

xx

AQxxx

Ax

Qxxx

Ja pakkumine:

1H (2H*) 4H (4S)

p (p) ?

*avangujõuga, 5-5 pada ja ruutu

Et siis mida lugejad teeksid sellistes olukordades? Mina otsustasin mõlemal korral kaotava variandi kasuks. Alguses oli väga kurb, sest ülejäänud tiim väitis, et nemad oleks võitva variandi valinud. Siis kurtsin aga Laurile oma muret ja tema ütles, et oleks vist pakkunud nagu minagi. See tegi mul tuju palju paremaks, vähemasti ei ole tegemist elementaarse otsusega.

Tuul nüüd lubas natuke kirjutada mitte-bridge-muljeid ka.

Pihel

Aa, bee, tsee, küll kauneid daame…

Teatavasti toimub siin koos bridgevõistlusega ka male, kabe, go ja hiina male võistlus. Eesti maletajaid veel siin ei ole, nemad tulevad järgmisel nädalal algavaks võistkondlikuks turniiriks (koosseisus Külaots, Leito, Liiva, Sepp vist). Praegu on käimas aga individuaalturniir ja vähemalt naiste võistlus toimub meiega samas majas.

Eile üritasime Indrekuga malesaali tungida, kuna Indrek tahtis kangesti näha Alexandra Kosteniuki, kes on malemaailma Maria Sarapova – kaunis ja väga kõva (tsiteerides Laurit: „Aa, see oli see tibi, kes maailmameistrivõistluste finaalis kolmeteistaastast hiina tüdrukut kottis”) (teadusmaailma Maria Sarapova on teatavasti Elin). Õnnetuseks meie bridgekaelakaardid meile ligipääsu malelaudadele ei taganud. Pidime leppima mängude ülekandega ekraanidelt, mängijaid ei näinudki.

Hullunud fännidega olid hädas ka bridgemaailma Maria Sarapovad – Triinu ja Jane (tuntud ka kui „two diamonds”). Vaevalt said nad rahulikult pargis pingile maha istuda, kui neid ründas fotoaparaatidega umbes 25 eksootilise ilu austajat.

Eestlaste meelest on jälle enamik hiinlannasid väga armsa väljanägemisega, seejuures aga kõik ühte nägu. Hiina tüüpidest on seevastu kenasid vähemuses, ükspäev nägime aga väga ilusat ameerika bridgekoondislast. Loodame, et saame teda veel laua taga loputada!

Esimesed koosad käes

Tänase postituse pealkirja ennustas Andres prohvetlikult juba eile. Ja nii läinudki. Esimeses voorus vedas loosiga – saime vastu tiimi, kes kahest esimesest voorust punkte ei saanud – Mongoolia. Kummalised tüübid olid – kaartide nimetusi inglise keeles teadsid – oskasid välja mängides öelda lauast pandavat kaarti. Samas ühtegi sõna vestlust ei suutnud nad arendada. Proovisin ka oma francaise ja deutschiga hiilata, aga ei midagi. Esimeste jagude ajal üritasime Indrekuga neilt pakkumiste seletusi saada – tulemus null. Isegi kui ma kirjutasin paberile: 2NT=nat? ei osanud tüüp mulle peanoogutamise või raputamisega vastust anda.

Iseenesest on ju tore, kui sa matshis kontreeritud lepingu ületihidega välja mängid, aga kui seda juhtub matshi jooksul mitu korda, pluss veel vastased jätavad pakkumata mitu slämmi/geimi ning käivad paar korda trammi all, läheb veidi tüütuks. Juba poole matshi pealt olin ma kindel, et siit tuleb kahekümneviiekas. Ainuke, mis muret tegi, oli ajalimiit – vastased polnud ülemäära kiired ja Indrek ka mõnules pikalt. Pärast matshi tuli välja, et ta oli järelejäänud aega valesti arvestanud. Mina praadisin selle eest omal pool lauda siis topelt. Tema nupitab ületihisid, aga VP-d sulavad sel ajal trahvideks ära. Õnneks lõpetasime ikkagi umbes pool minutit enne ajakontrolli.

Lätakad on väga kõvad, nemad võitsid esimeses voorus 23-7 Itaaliat – maailma üht võimsaimat bridgemaad. Kuna meist enam asja pole, võite kõik neile pöialt hoidma hakata.

Et siis teine voor. Island – juba soliidsem mängumaa. Kui oleks ise vigadeta mänginud, oleks viigi vist kätte saanud sellegipoolest. Meie veits pressisime üle paaris jaos ja Andres küpsetas ühe kilose piruka. Lisaks oli paar ebaõnne jagu ning üks, mille kohta ei oskagi öelda, mis õige olnuks, toon selle siin ära:

Kõik odavas:

O:

Kxxx

AJ9

QJ

J9xx

W:

Axxx

xx

KTxxxxx

-

Mina avasin Ostist nõrga sangaga. Süd pani kontra, mis lubas kas jõudu või odavmasti. Indrek nüüd nuputas, mis teha. Meelde tuli Lauri vana õpetus – 7-4 ei ole kahemastileht. Otsustas siis reduubliga nõrka ühemastikat näidata.

Nord passis, mina andsin 2D-ga mastivalikuks, Süd nüüd 3C. Mulle seletati, et nüüd on avangujõud ja naturaalne mast. Indrek sudis veel 3D-ga, Nord pani lauale 3NT. See jäigi mänguks. Indrek dubleerida ei julend – ruutud ei pruugi mängima saada ja vastasel võib olla võimas risti korjata. Läks siis leping kaheta: +100 meile.

Teises toas muidugi pakuti 4S ära :(.

Asi lõppes siis 10-20 kaotusega.

Lätlased võitsid teises jälle kakskümmend midagiga.

Kolmandas voorus oleme meie Indrekuga vabad, vastasteks Inglismaa, bridge kodu. Kui viimati tulemusi vaatasime, olime 8-22 taga, nii et nässus. Õnneks on süsteem siin selline, et vastu saad tiimi, kellel on sinuga sama palju punkte. Seega on meil homme veidi kergemaid vastalisi oodata.

Lätlased saadanad jälle võidavad, 18-12 suure valitseva open-klassi maailmameistri (Bermuda Bowli võitja) ja Euroopa meistri Norra vastu. Nagu öeldakse – vanajumal on täna lätlane.

Täna eriti muid muljeid peale kaardimängu pole kogunenud. Hämmastab endiselt see, kui palju Hiinas inimtööjõudu on. Tänavad on paksult politseinikke täis ja söögikohas on umbes iga laua kohta üks ettekandja. Maarja teadis rääkida, et kõigiks erinevateks olümpiateks värvati kokku 5 miljonit vabatahtlikku. Eestil läheks sellise ürituse korraldamine raskeks…

Pihel

Natuke söögist

Ärkasin täna vara, pool 8st. Muidu ütleks, et harjumuse asi, täpselt töölemineku aeg ju, aga kodus ei ole kell veel kolmgi…
Ösnaga, mõtlesin ajaviiteks, kuni teised magavad, natuke söögist kirjutada. Üldiselt on toitlustamine vägev – valgete laualinadega ja kroonlühtritega restoranis, suure toiduvalikuga. Eile õhtul näiteks sai valida paneeritud kala, paneeritud kana, marineeritud parti, loomaliha, kana-seene hautist jne. Kuigi mõne asja maitse oli võõristav, midagi ikka leidis, mis süüa sündis.
Lõunasöögikorraldus on aga veidi teine – see antakse kätte karbiga ning valikuvõimalust pole. Eile avastasime karbist seletamatu päritoluga liharoa – välja nägi natuke nagu pekk ja natuke nagu soolikad ja oli kahtlast halli värvi. Veidike venis ja veidike värises ka. Hoolimata Triinu ja Jane vapratest kinnitustest, et maitse on asjal palju parem kui väljanägemine, ei suutnud mina ja Maarja sundida ennast seda maitsmagi. Nähtavasti asi siiski söödav oli, sest Lauri sõi lõpuks lisaks enda omale ka meie lihaportsjonid ära. Meie sõime pisut vähem eksootilist juustusaia ja banaani.
Seevastu open-koondis (meeste koondis) naudib kohalikku sööki täie rinnaga. Kuna neile organiseeritud sööki ei anta, valivad nad seda linna peal toidukohtades ise. Kuulda on, et siiani on nad proovinud süüa juba eeslit, madu ning siidiusse.
Pihel

Suurejooneline avatseremoonia

Äsja lõppes mõttemängude olümpia avatseremoonia. Lootsime näha midagi võimast, meelelahutuslikku ja mitte üleliia kurnavat (ikkagi kaks magamata ööd seljataga).
Praegused vahetud muljed pole aga sugugi nii ülevad kui oodata võis. Ühesõnaga, ikka ei olnud kuigi võimas. Oli hoopis abstraktsevõitu ballett teemaks midagi umbes nagu „Elu on kaardimäng, me kõik oleme etturid). Ja JUBE pikk, kaks tundi. Kunstiline arvatavasti oli, aga kunsti ju meie, kaardiladujad, ei mõista. Kui kõik esinejad lõpulaulu ajal lavale kogunesid ja kätega lainetades ülevat momenti tekitada püüdsid, nühkis suurem enamus kaardiladujatest juba tänulikult ukse poole.
Meil oli avatseremoonial ka oma lipukandja. Meie kapten Aava otsustas, et selleks peaks saama võistkonna vanim liige ning läks seega joonelt Melli juurde. Kui Mellile sellest suurest aust teatati, kõlas vastuseks ropp sõim. Kapten jäi aga endale kindlaks. Kui Mell natuke toibunud oli, tuli talle meelde, et tegelikult on nii Indrek kui ka Andres temast vanemad. Ja nii ei jäänudki Indrekul muud üle, kui esmasündinuna see suur au enda peale võtta. Selle tulemusena pidi ta avatseremoonial kügelema ei rohkem ega vähem kui viis tundi. 3-tunnine periood enne avatseremooniat möödus peaaegu sama lõbusalt kui tseremoonia ise – 2 tundi passiti niisama tühjal tribüünil, viimane tund aga paanitseti ja jooksti ringi, kuna osa lippe oli puudu ja keegi ei osand lipukandjate järjekorda paika panna.
Avatseremooniale sõitmiseks pidi rahvas minema bussidesse, milleks kõigil olid olemas piletid. Meie võistkonnale aga pileteid millegipärast antud polnud. Seisime siis nõutult parkimisplatsil, kuni selgus, et ka Brasiilial polnud pileteid.
Selle fenomeni selgitamiseks pakkusime välja kaks teooriat:
korraldajad diskrimineerivad väikeriike
hiinlastel on midagi kõvade jalgpalliriikide vastu
Lõpuks õnnestus meil siiski ennast avatseremooniale pressida (brasiillaste agressiivsus tuli siinkohal kasuks), mida me aga üsna kiiresti kahetsema pidime, kuna nagu enne kirjutatud, kunstimeel meil puudub.
Sõit siia läks aga vastu ootusi uskumatult hästi: isegi meist Riias lahkunud pagas ootas meid truult Pekingi lennujaamas. Oleme majutatud olümpiakülla ja kõikjal on veel tunda möödunud suursündmuse hõngu. Isegi maantee lennujaamast siia oli lillepottidega ääristatud.
Homme kohtume esimeses voorus Mongooliaga, kelle mängutaseme suhtes meil igasugused eelteadmised puuduvad. Eesti poolt astuvad esimestena võitlusesse Mell Olliga ja Pihel Indrekuga. Hoidke pöialt!
Tuul ja Pihel