Täna oli siis juunioride turniiri viimane päev. Edasipääsu mõtted olime ammu maha kandnud, eesmärgiks võtsime siis võimalikult väärikal kohal lõpetamise ja veel mõne kuldse meistripalli teenimise.
Esimeses matšis oli meie vastaseks Hong Kong. Meil Andresega oli see vaat et elu parim matš. Kõik otsused osutusid õigeks, vastased, kes ei olnud sugugi mingid viimased patserid, otsustasid jälle valesti ning õnn oli ka meie poolel. Pihel ja Indrek lõpetasid matši varem, tulid välja tulemusi vaatama – tabel näitas 25-3 ja nende meelest ainus tõeliselt hea tulemus – vastaste tahamängitud suur slämm – polnud veel sisse kantudki. Kui meie siis kergel lendleval sammul, kõrvades kõlamas heroiline muusika, kinnisest toast välja tulime ning teatasime, et mängisime viimases jaos suure slämmi välja, lisandus eelnevale veel 20 imbikest. Ösnaga vaesed kingkongid meilt punkte ei saanud.
Teises matšis olid meie vastasteks horvaadid. Pöördusime tagasi oma harjumuspärase mängustiili juurde – patserdus, vale otsus, ebaõnn, kahe ässata slämm. Ka meie vastased koperdasid nagu jaksasid. Poole matši pealt nentisin oma vastasele, et tegemist tundub olema pigem korvpalli kui bridgega ning ta nõustus, et mõlemad paarid mängivad jubedasti. Kui me lõpuks Melli ja Olliga tulemusi võrdlesime, tundusid nemad aga pigem arvavat, et meie päästsime neil nässu läinud matši. Kokkuvõttes kaotasime siis 11:19, mis kõike arvesse võttes ei tundunudki nii halb tulemus.
Finaalvooruks panime siis välja oma esinduskoondise: Mell Olliga ja Pihel Indrekuga. Vastaseks siis egiptlased, kes tormasid kohale viimasel minutil, süsteemikaarte neil polnud ning soliidsust ka mitte. Närisid kogu aeg häälekalt nätsu, ragistasid sõrmekonte, lobisesid ja sebisid ringi. Meie vaprad võitlejad ei lasknud end sellest häirida ning tõid koju ilusa 22:8 võidu. Eriti ilusa matši mängisid Mell ja Oll.
Niisiis lõppkokkuvõttes 19.-20. koha jagamine sugulasrahva ungarlastega 74 riigi arvestuses. Polegi paha. Eestlaste põhieesmärk – soomlaste ja lätlaste edestamine – jäi täitmata: meie naabrite esindajad jagasid 11.-14. kohta. Vähemalt ei pääsenud nad finaali kaheksa hulka. Ja venelastest saime igastahes ette. Ja rootslastest. Ja sakslastest. Nii et eesti rahva orja-aastate eest on kätte tasutud.
Finaali (nende turniiril siis 16 hulka) pääses aga Eesti meestekoondis. Kolm hurraad! Homme on esimene play-off, hoidke kõik pöialt! Meil homme puhkepäev ja pühapäevast hakkame koos Lauri ja Maarjaga segapaaride võistkondlikku turniiri pusima.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment