Inimestest ja söögist

Suurematel bridgeturnadel on keset lauda vahesein ehk ekraan, mis ei lase partneritel omavahel keelatud informatsiooni vahetada. Ekraani alaosas on luugike, kustkaudu pakkumisi edasi-tagasi lohistatakse. Seega näeb kogu vooru ajal vaid ühte vastast.

Kirjutan siis natuke minu kolmest viimasest vastasest.

1. Pablo Uruguaist. Tõmmu, kergelt habetunud, tumedate silmadega. Kannab jalgpallisärki ja näeb üldse rohkem jalgpalluri moodi välja. Iga lepingu tulemuse punktisummat vaatab pakkumiskaartide tagaküljelt. Isegi 2S mittetsoonis kaheta (passikaardi tagaküljelt: -2 = 100). Sellistele mängijatele õnnestus meil 10:20 kaotada.
2. Min Chul Koreast. Tuleb laua taha väärikalt mustas ülikonnas, lipsu ja lakitud kingadega. Tundub, nagu võtaks asja tõsiselt… või siiski mitte? Väljamängus puterdab uskumatult, pakkumine ujub. Tulemus: 25-5 Eestimaa Uhkusele.
3. Mihhail Valgevenest. Tumedapäine, kõhn, morn. Iga kord, kui ekraani luuk üles tõstetakse, kasutab võimalust sealt läbi piilumiseks ja oma naissoost partneriga pahandamiseks. Ei naerata kordagi, isegi minu vaimukate märkuste peale. Ainult üks kord muigab – siis, kui ma oma pakkumiskaartide karbi teist korda põrandale laiali pillan. Viskab kokkuvõttes palju rohkem välja kui ta blond partner. Lõpptulemus: 24-6.

Täna toodi meile neli uut komplekti susse. Andke siis julgelt teada, kes veel tahab.
Lõunasöögiks oli jälle soolikapuder.