Veel loomaaiast

Kirjutan veel omalt poolt ka paar loomaaiamuljet.
Kõigepealt see hüljes. No peab ikka võimas hüljes olema, kui jätab sügavama mulje, kui seitse sünkroonis hüppeid sooritavat delfiini. Mulle tuli meelde, et väiksena joonistasin miskipärast alati hüljestele pallid nina otsa. Ja nüüd nägingi ära palliga hülge. Ja tore oli see, et ka hüljes ise tundus trikkidest vaimustuses olevat. Iga triki eest anti talle midagi head ampsata ka.
Lemmikuselt teine asi oli mul akvaarium. Vaatad lakke ja näed hiiglaslikku raikala loiult tiibu lehvitades mööda lendavat. Ja nii lähedalt, et näed iga tema lõpuse tööd. Ja vahepeal hõljusid mööda inimesesuurused kilpkonnad. Siis oli seal veel osakond, mille nimi oli koralliriffide imed. Suur väljapanek igasugu meriroose, mis kaugelt vaadates olid ilusad ja värvilistes pastelsetes toonides, lähedalt vaadates aga kombitsatega ja ebameeldivalt lurtsuvad. Kombitsate keskel ablas suu.
Valged tiigrid olid kah tõeliselt ilusad. Eriti armas oli üks, kes käitus täpselt nagu Urri hommikuti – haigutas laialt, siis limpsis oma käppa ja pesi sellega nägu ja siis ajas esikäpad sirgu ja ringutas.
Siis nägime veel kuldsekarvalisi takineid, kelle kohta Lauri teadis rääkida, et nendest ongi alguse saanud kuldvillaku legend. Olid sellised suured kitsekesed. Vaatasime pikalt takineid, kelle jooksuplatsi keskele oli säetud kivihunnik, mis andis suurepärase võimaluse mänguks „mina, kivikuningas”. Üks ronis hunniku otsa, vahtis seal ülbelt, teine läks närvi ja hakkas esimest sarvedega sealt alla nügima. Kuna üks oli märgatavalt suurem kui teine, lõppes nügimine alati väiksema taandumisega. Väike oli sellest hoolimata südi, jooksis kaarega suure seljataha ja ronis salaja hunniku otsa.
Ahvimajas nägime ühte gorillat, kellel oli väike laps kaasas. Ja krokodille nägime, kes passisid vees absoluutselt liikumatult, tahtes väita: „Olen täiesti ohutu puunott, tule võta minu peal istet… Amps”. Hiiglapakse kägistajamadusid nägime ka. Ei olnud ilusad loomad. Ja pandat, kes istus otse nina vastu puuriklaasi, pea käppadele toetatud, ja vahtis huviga loomaaiakülastajaid.
Loomaaiast õnnestus meil lahkuda mingist tagaväravast, mis viis värvikasse Pekingi urkasse. Tegemist oli vist pooleldi mingi puuviljaturu tänavaga. Ühes tänavaservas istusid kaks papit, kes mängisid suurel laual hiina malet xiangqi-d. Oma viis-kuus papit oli nende ümber ringi kogunenud kiibitsema.
Aga nüüd siis on meid ees ootamas viimane võistluspäev juunioride klassis. Lõpuspurdiks on meil kaunis tagasihoidlik positsioon, kust loodame korraliku tõusu sooritada. Esimeses matshis võtame koos Tuule-Andresega ette Hong-Kongi tiimi. Lisaks tuleb kõvasti pöialt hoida meestetiimile nende viimastel matshidel – edasi saavad alagrupist 4 tiimi, nemad on hetkel küll teisel kohal, kuid kolm väga tugevat meeskonda on kohe nende järel, hambad irevil.
Edaspidi jätkame võistlust segapaaride võistkondlikul turniiril. Meie meeskonnas mina-Indrek, Tuul-Andres ja tõenäoliselt ka Maarja-Lauri. Tõotab tulla igati põnev võistlus.