Veel müürist ja jälle turul

Eile kirjutas Tuul väga usinalt muljeid, kuid tundub, et tal on mingi hetk võhm otsa saanud ning Hiina müürist ta ei kirjutanudki. Aga see oli nii vägev! Vaated olid lihtsalt uskumatud. Ligilähedaselt sama võimsat pilti on võimalik kujutleda, kui meenutada, kuidas sai kinos suurelt ekraanilt vaadatud Sõrmuste Isanda vist teises osas seda kohta, kus näidati üle mägede märgutulede süütamist. Suurejooneline mägimaastik ja sealt üle looklemas lõputusse kaugusesse müür, kuni silmapiirini, kus paistis viimane müürisakkidega kroonitud mägi.

Müüri kõrgeimasse tippu ronimine oli paras katsumus. Tõusud olid väga järsud, vahepeal olid ka trepiastmed, aga need olid ebaühtlase suurusega ja üsna kõrged, nii et palju abi neist polnud. Kunagi olla mingi valitseja sealt 3 tundi järjest üles roninud ja tipus ähkides teatanud, et see, kes siia üles jõuab, peab ikka tõeline kangelane olema. Turismitööstus on muidugi osav selliseid mokaotsast öeldud repliike kavalasti ära kasutama. Nii oligi müüritipus püsti pandud väike töökoda, kus soovijatele vorbiti nende oma nimega medaleid, mis teatasid, et tegemist on kangelase või kangelannaga.

Kuna tipus oli tõesti palju rahvast, me väga pikalt seal vaadet nautida ei jaksanud. Aga ka müüri all oli ootamas tore vaatamisväärsus – ronimispuudega aedikusse oli kogutud terve hulk (üle 10 kindlasti) musti kaeluskarusid (äkki siis kohalik mägedes elav liik?), atraktsiooniks oli karudele õunatükkide viskamine. Nende karudega võrreldes olid varemkirjeldatud Pekingi loomaaia mõmsikud amatöörid. Kujutlege näiteks kopsakat karu kahe käpa peale tõusmas ja käppadega õuna palumas. Ja seda mitte maas, vaid 15 m kõrgusel umbes inimese käsivarre jämeduse puupulga peal balansseerides! Uskumatu!

Esialgu mõtlesime, et täna oleme rahulikult hotellis ja puhkame. Aga oma kingitustelauda revideerides otsustasime, et tuleb siiski võtta ette veel üks retk siiditurule. Niisiis sõitsime üks hetk taksoga jälle turule. Valisime koos Maarja ja Tuulega välja neli ilusat salli ja hakkasime siis kauplema. Kuna Maarja on selles kõige osavam, oli meil enne kokku lepitud, et jätame kauplemise peamiselt tema peale. Niisiis alustaski Maarja pakkumist umbes 20 jüaani pealt tükist, öeldes, et ta on mujalt sellise hinnaga salle saanud (müüja alghind oli muidugi kuskil paarisaja kandis). Ja mida tegin siis mina? Mingil seletamatul põhjusel otsustasin ma kõrvalt teatada, et mina ostsin salli 50 jüaani eest. Välgukiirusel olid sallid kilekotti topitud, müüja seisis käsi õieli ja küsis meilt 200 raha. Pidimegi selle summa ära maksma. Ega see muidugi ikkagi palju ei ole maksta, aga muidu oleks tõenäoselt asjad kätte saanud umbes 30 raha eest tükist. Tuul naerab siiani mu üle ja Maarja on nähtavasti veel mitu päeva pahane.

Kokkuvõttes läks turulkäik aga väga ladusalt ja edukalt, täiendasime tublisti oma kingitustekoormat (ei tea küll, kuidas me kõik asjad kohvritesse mahutame). Tagasi olümpiakülla jõudnuna otsustasime veel külastada lähedal varem märgatud teepoodi. Milline kontrast võrreldes turuga! Väikese poekese peale oli umbes kümmekond müüjaneiut, kes kõik meie ümber tiirlesid ning meile järjest igasugu kaupasid maitsta ja nuusutada pakkusid -.jõime topside kaupa hurmava maitsega jasmiiniteed, sõime teeküpsiseid, teega immutatud puuvilju ja teekomme. Loomulikult mõjus selline külalislahkus selliselt, et lahkusime poest suurte kotitäitega. Aga vähemalt oli siin meilt raha ära võetud meeldival, leebel ja lahkel moel, võrreldes turuga, kus meiega kogu aeg pahandati („Lady, you’re killing me! Give me your serious price!” jms).

Paari tunni pärast ootab meid ees mängude lõputseremoonia. Loodetavasti tuleb midagi lühemat ja põnevamat kui avatseremoonia. Ja homme, kui vähegi jaksu on, katsume ikkagi veel Taevase Rahu väljakule ja Keelatud Linna jõuda.