Pekingi loomaaias

Täna siis võtsime Maarja, Lauri, Indreku, Andrese ja Pihlaga plaani Pekingi loomaaia ja suvepalee. Viimasesse siiski ei jõudnud, sest üle viie tunni pikkune jalutuskäik loomaaias osutus meie ülimalt sportlikule koondisele korralikuks füüsiliseks pingutuseks.

Loomaaeda sõitsime taksodega, mis siin on väga odavad – veerandtunnine sõit loomaaeda läks maksma 30 jüääni ehk umbes 50 eesti raha. Takso sõitis siinse kombe kohaselt: kiiresti, valju tuututamise saatel ning teisi liiklejaid eirates. Kadi oleks olnud kogu aja küünte ja hammastega istme külge klammerdunud. Lisaks köhis taksojuht pidevalt hirmsa röginaga. Pärast teised ütlesid, et nende taksojuht köhis samamoodi. See on neil vist mingi kutsehaigus.
Loomaaia põhiatraktsioonideks olid hiiglaslik ja modernne akvaarium ning pandad. Akvaariumi sattusime parajasti ajal, mil seal toimus delfiinide etendus. Soojendusesinejaks oli üks tore hüljes, kes meie jaoks osutuski peaesinejaks. Hüljes tantsis, kõndis esiloibade peal, lehvitas loivaga publikule, plaksutas loibi, kandis palli nina otsas ja oli üldse väga armas. Delfiinid olid ka toredad, hüppasid kõrgele õhku ja tantsisid ninasid õõtsutades. Lisaks meeldis meile väga hiiglaslik akvaarium, kus ujusid lisaks igasugustele muudele loomadele hiiglaslikud merekilpkonnad ja raid. Akvaariumist oli ka võimalik klaastoru pidi läbi minna – väga tore oli läbi klaasi vaadata tunneli vastu liibunud näljase näoga hiiglaslikke raisid.

Loomaaias oli üldiselt silmas peetud eelkõige vaatajate, mitte loomade huve. Loomad olid väga hästi eksponeeritud, enamasti ei olnud neil võimalik kuskile uudishimulike pilkude eest varjuda. Silma hakkasid erinevad Tallinna loomaaias keelatud tegevused. Inimesed toppisid näppe läbi puurivõre, koputasid vaateklaasidele, et loomi ergutada, pildusid veekilpkonni müntidega, tõstsid oma pisikesi lapsi loomapuuride piirdeaedade peale istuma ning toitsid loomi kõigega, mis kätte juhtus: kartulikrõpsude, pooleldi söödud puuviljade ja rohuga. Loomad tundusid sellise kohtlemisega harjunud olevat – nägime kolme suurt karumõmmi puuri servas sitsimas, käppadega palumas ning maiustusi nurumas.

Iga nurga peal oli kingitustepood, kus müüdi rohkelt igasugu pandanänni. Nagu loomaaedades ikka, müüdi ka suhkruvatti, mille hind oli Eestiga võrreldes naeruväärselt odav: kolm jüääni ehk umbes viis krooni. Suhkruvatiga on ikka nii, et alguses ostad suure rõõmuga ning sööd entusiastlikult, siis hoog vähehaaval raugeb, järgneb kerge iiveldus, lõpuosa äraviskamine ning lubadus mitte kunagi enam suhkruvatti osta. Aga ikka ostad, kui järgmine kord loomaaeda sattud.

Üleüldiseks lemmikloomaks osutus aga siiski pisike valge kassipoeg, keda nägime hotelli juurde tagasi jõudes.