Ärkasin täna vara, pool 8st. Muidu ütleks, et harjumuse asi, täpselt töölemineku aeg ju, aga kodus ei ole kell veel kolmgi…
Ösnaga, mõtlesin ajaviiteks, kuni teised magavad, natuke söögist kirjutada. Üldiselt on toitlustamine vägev – valgete laualinadega ja kroonlühtritega restoranis, suure toiduvalikuga. Eile õhtul näiteks sai valida paneeritud kala, paneeritud kana, marineeritud parti, loomaliha, kana-seene hautist jne. Kuigi mõne asja maitse oli võõristav, midagi ikka leidis, mis süüa sündis.
Lõunasöögikorraldus on aga veidi teine – see antakse kätte karbiga ning valikuvõimalust pole. Eile avastasime karbist seletamatu päritoluga liharoa – välja nägi natuke nagu pekk ja natuke nagu soolikad ja oli kahtlast halli värvi. Veidike venis ja veidike värises ka. Hoolimata Triinu ja Jane vapratest kinnitustest, et maitse on asjal palju parem kui väljanägemine, ei suutnud mina ja Maarja sundida ennast seda maitsmagi. Nähtavasti asi siiski söödav oli, sest Lauri sõi lõpuks lisaks enda omale ka meie lihaportsjonid ära. Meie sõime pisut vähem eksootilist juustusaia ja banaani.
Seevastu open-koondis (meeste koondis) naudib kohalikku sööki täie rinnaga. Kuna neile organiseeritud sööki ei anta, valivad nad seda linna peal toidukohtades ise. Kuulda on, et siiani on nad proovinud süüa juba eeslit, madu ning siidiusse.
Pihel
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment