Suurejooneline avatseremoonia

Äsja lõppes mõttemängude olümpia avatseremoonia. Lootsime näha midagi võimast, meelelahutuslikku ja mitte üleliia kurnavat (ikkagi kaks magamata ööd seljataga).
Praegused vahetud muljed pole aga sugugi nii ülevad kui oodata võis. Ühesõnaga, ikka ei olnud kuigi võimas. Oli hoopis abstraktsevõitu ballett teemaks midagi umbes nagu „Elu on kaardimäng, me kõik oleme etturid). Ja JUBE pikk, kaks tundi. Kunstiline arvatavasti oli, aga kunsti ju meie, kaardiladujad, ei mõista. Kui kõik esinejad lõpulaulu ajal lavale kogunesid ja kätega lainetades ülevat momenti tekitada püüdsid, nühkis suurem enamus kaardiladujatest juba tänulikult ukse poole.
Meil oli avatseremoonial ka oma lipukandja. Meie kapten Aava otsustas, et selleks peaks saama võistkonna vanim liige ning läks seega joonelt Melli juurde. Kui Mellile sellest suurest aust teatati, kõlas vastuseks ropp sõim. Kapten jäi aga endale kindlaks. Kui Mell natuke toibunud oli, tuli talle meelde, et tegelikult on nii Indrek kui ka Andres temast vanemad. Ja nii ei jäänudki Indrekul muud üle, kui esmasündinuna see suur au enda peale võtta. Selle tulemusena pidi ta avatseremoonial kügelema ei rohkem ega vähem kui viis tundi. 3-tunnine periood enne avatseremooniat möödus peaaegu sama lõbusalt kui tseremoonia ise – 2 tundi passiti niisama tühjal tribüünil, viimane tund aga paanitseti ja jooksti ringi, kuna osa lippe oli puudu ja keegi ei osand lipukandjate järjekorda paika panna.
Avatseremooniale sõitmiseks pidi rahvas minema bussidesse, milleks kõigil olid olemas piletid. Meie võistkonnale aga pileteid millegipärast antud polnud. Seisime siis nõutult parkimisplatsil, kuni selgus, et ka Brasiilial polnud pileteid.
Selle fenomeni selgitamiseks pakkusime välja kaks teooriat:
korraldajad diskrimineerivad väikeriike
hiinlastel on midagi kõvade jalgpalliriikide vastu
Lõpuks õnnestus meil siiski ennast avatseremooniale pressida (brasiillaste agressiivsus tuli siinkohal kasuks), mida me aga üsna kiiresti kahetsema pidime, kuna nagu enne kirjutatud, kunstimeel meil puudub.
Sõit siia läks aga vastu ootusi uskumatult hästi: isegi meist Riias lahkunud pagas ootas meid truult Pekingi lennujaamas. Oleme majutatud olümpiakülla ja kõikjal on veel tunda möödunud suursündmuse hõngu. Isegi maantee lennujaamast siia oli lillepottidega ääristatud.
Homme kohtume esimeses voorus Mongooliaga, kelle mängutaseme suhtes meil igasugused eelteadmised puuduvad. Eesti poolt astuvad esimestena võitlusesse Mell Olliga ja Pihel Indrekuga. Hoidke pöialt!
Tuul ja Pihel