Proovisime Andresega täna toidupoodi minna. Läksime olümpiakülast välja ja jõudsime mingi suure kaubamajani. Uitasime seal eksinud moega ringi, kuni jõudsime näituseni, kus demonstreeriti Keelatud linna puust nikerdatud mudeleid. Need olid väga peened ja uskumatult uhked. Kohe liitus meiega ka särasilmne noor hiina giid, kes päris hästi inglise keelt purssis. Sörkis meil nagu takjas sabas, jutustas mudelitest ja küsis meie päritolu kohta.
Mina igatahes kardan igasugu abivalmeid inimesi, seega üritasin teda maha sokutada, mainides, et tegelikult otsime hoopis toidupoodi. Selle peale läks poiss väga murelikuks ja küsis, kas me oleme söömata. Lubas siis näidata, kus toidupood on. Selgus, et me olime hoopis vales majas ning toidupood asus mitu kvartalit eemal. Giid tuli särgiväel meiega kaasa, viis meid toidupoeni, kutsus veel edasi liftiga üles sõitma ning lõpuks toimetas meid mingisse söögikohta, kus uuris, kas me tahame riisi või pastat. Meie tegelikult ei tahtnud üldse süüa ja mõtlesime paaniliselt, kuidas tast lahti saada. Lõpuks ütlesin, et ee, me vaatame siin veel natuke ringi, ja siis ta lõpuks lahkus meist. Huhh. Tundub, et kui abivalmidusest pääseda tahta, tuleb lihtsalt oma hotellitoas peidus istuda.
Hotellituba on muidugi peen. Ma polegi kunagi olnud sellises hotellis, kus oleks nii palju külastajate vidinaid: seebid, šampoonid, vannivahud, hambaharjad- ja pastad, vannimütsid, paberpakendis kammid, tuhvlid ja nii edasi. Tundub, et kodustele kingituste toomine läheb lihtsaks: emale vannivaht, isale tuhvlid, õdedele šampoonid, õelastele hambaharjad, vanaemale vannilina, Siimule, Sädemele ja Marjele seebid. Kuna Elinal on sünnipäev, siis tema saab kaks asja: vannimütsi ja kammi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Jeee, mulle palju kingitusi :) Need liiga abivalmid inimesed on ikka väga hirmuäratavad. Ja ikka tuli järgi, kui polnud enam mingitki lootust midagi müüa..
Rääkige veel toidust ja inimestest. Ja muidugi, kui midagi huvitavat teete või kuskil käite :)
Ja kuidas teil ilm on seal? Meil siin täna peris ilus oli, päike ja puha. Käisin maal ja saagisin Parmul mootorsaega puid, nii vägev olen ma :)
Abivalmidus võib jah vahel natuke tüütuks muutuda. Samas sõltub see väga palju riigist. Eestis pole (peaaegu) keegi nii abivalmis. Egiptuses või sealkandis ollakse väga abivalmid kuni loodetakse sulle veel midagigi pähe määrida. Jaapanis on inimesed siiralt väga abivalmid ja üritavad sind kohe aidata, kui veidigi nõugu näoga seisma jääd.
Kuda seal üldse "ärikultuur" on? Kas kisutakse sind varrukat pidi oma poe poole või oodatakse vaikselt kuni ise mingi toote kohta küsid? Te muidugi ilmselt mõnes korrektsemas piirkonnas. Ma kujutan ette, et see olümpiaküla asi on seal suht uus ja mingite võimude poolt organiseeritud suhteliselt?
Mõned pildid võiks kah siia üles saada, siis oleks päris äge juba.
Ootan huviga uusi postitusi.
Post a Comment