Maletajaid kiibitsemas

Käisime jah maletajaid kiibitsemas, see oli väga lõbus. Tegemist võistkondliku kiirmaleturniiriga, ajakontrolliks 25 minutit pluss iga käiguga veel 5 sekundit mõlemale mängijale. Maleturniiril oli reeglite osas sisse viidud mõningaid põnevaid uuendusi. Kõigepealt jagati mängijatele jalgpalli sarnaselt kollaseid ja punaseid kaarte. Näiteks selle eest, kui sa peale mängu lõppu veel turniirialas kooserdasid. Ja nupu pikaliajamise eest. Siis ei kehtinud see reegel, et kolmekordne käikude kordamine on viik. Nii said vastased endale kümnete edasitagasikäikudega näiteks aega juurde tekitada. Ei tea, milleks see reegel vajalik oli.

Meie jõudsime kohale just viimase vooru alguseks. Eesti meeste tiimil oli läinud väga hästi. Nad olid viiendal kohal, finaalipääsuks oli vaja tõusta neljandaks. Vastu tuli meile maailmameister Anandi kodumaa India.

Esimesel laual oli Külaotsa vastu Sasikiran, igavesti kõva tüüp (mingi 2700 ligi vist reiting). Külaots pusis väga ilusti mustadega, tuli avangust kenasti välja ja pidas veidi surutuna vastu ka indialase üritamised lõppmängus. Viik. Kolmandal laual mängis tõeliselt ilusa mängu Olav Sepp, kõksas vastasel etturi maha ja tundus, et hakkas juba vaikselt laua taga muhelema. Siis aga tegi indialane kauni taktika, kahis vankri, sõitis lipu ja vankriga sisse ja leidis igavese tule. Jälle viik. Neljandal laual Leito kahjuks kaotas. Selleks hetkeks oli siis selge, et võitu meile ei tule. Küsimus ainult veel, kas viigi saab. Teisel laual arenes aga Riho Liival tõeline põnevusmäng. Kui ma sinna kiibitsema jõudsin, oli Liival umbes 40 sekundit, tema vastasel aga 3 minutit ja Indreku arvates veidi parem seis. Selline olukord olla aga Liiva leib. Toimus metsik välgutamine ja kui suits hajus, oli Liival endiselt 40 sekundit, vastasel aga aeg läbi ja seis ka läbi. Meie võit! Kokkuvõttes siis väga korralik viigitulemus, millega vististi jäime 5. kohale.