Lõpuks Hiina müüril

Maarja ja Lauri tehtud pilt.

Täna siis oli suurem turistitamispäev. Alustasime varakult – buss väljus kohaliku aja järgi poole üheksast, Eestis siis näitas kell poolt nelja. Eestlastest oli lisaks meile neljale kaasas veel Triinu ja Jane, peale meie oli bussis veel kolm inglast, üks austraallane ja kolm Singapuri poissi (kelle kohta meie hiinlasest giid väitis, et nad pole hiinlased, vaid näevad vaid hiinlaste moodi välja). Kuigi tundsime end uniste ja laiskadena, kinnitasime üksteisele vapralt, et üks korralik turistitamispäev on just see, mis meil hiinareisis veel puudu on.

Esimeseks atraktsiooniks oli jadekivi muuseum ja kivist nikerdamise töökoda. See jadeiit on neil mingi püha kivi, millest igasugu asjandusi nikerdatakse. Näiteks oli vaid keisril õigus kanda jadeiidiga kaunistatud vööd, samuti saada maetud jadeiidiplaadikestest valmistatud rüüs, mis kuidagi teispoolsuses abiks pidi olema. Selle peatuse ilmseks eesmärgiks oli suunata rikkad turistid suveniiripoodidesse, mis võtsid enda alla julgelt suurema osa kogu muuseumist. Meid koolitati välja kvaliteetset jadeiiti võltsingust eristama ning saadeti siis poe peale laiali. Käisime natuke hapu näoga ringi, põiklesime müüjate eest kõrvale ning läksime tagasi bussi.

Teiseks peatuseks oli Mingi dünastia keisri (nimi kõlas umbes nagu Tšudi) hauakamber. See keiser elas 15. sajandi alguses ning on Pekingi linna rajaja (enne oli ka muidugi linn, aga siis ta põletati maha ning selle va Tšudi eestvõtmisel ehitati uuesti aastatel 1402-1420 üles). Haua külastamine ise oli magedavõitu: mingeid laipu ega uhkeid surnukambreid meile ei näidatud, viidi vaid ühe suure künka juurde ja kinnitati hardal häälel, et siin all see keiser siis puhkabki. Näidati ka kaevu, kuhu olla aetud keisri surma puhul maha löödud konkubiinid. Hauapaiga väravast välja minnes pidime kõik ütlema hiina keeles: ma tulen tagasi. See pidi välistama ohu, et meie hing jääb meist maha surnutemaailma. Mulle kõlas see küll vastupidise ähvardusena (oodake vaid, va laibad, ma tulen veel tagasi!).

Pilt Maarja ja Lauri külaskäigust müürile, mis annab aimu paiga populaarsusest turistide seas.

Kuna lõunani oli veel aega, lobistati meid kiiresti läbi ka hiina rahvameditsiini kliinikust. Seal pandi meid istuma klassiruumi moodi tuppa ning peeti lühike ettekanne hiina meditsiini põhitõdedest. Saime teada, et kui neerude yin ja yang pole tasakaalus, võivad jalad külmetama hakata. Või midagi niisugust. Seejärel toodi sisse kaks „professorit” – valgetes kitlites tähtsa näoga onu, kes siis „täiesti tasuta” meie tervist pidid kontrollima. Inglise onu ja tädid hüppasid kiiresti püsti ning lasid ennast üle vaadata. Läbivaatus seisnes siis pulsi mõõtmisel mõlemalt käelt (sealt pidi selguma ka siseorganite seisukord, vere energia tase ja neerude yin-tasakaal) ning keele värvi vaatamises. Seejärel kirjutati tädidele välja tuhande jüääni eest looduslikke ravumeid, mida need siis ka tänulikult ostsid. Kahjuks professoritel palju aega polnud, seega jäid meie neerud seekord kontrollimata (kuigi ma oleks juba peaaegu läinud, mis sest, et ma arste kardan, aga see neerude tasakaal ja vere energia hakkas muret tegema).

Siis viidi meid tagasi jadeiidipoodi lõunasöögile. Kui giid bussirahvalt küsis, mida söögiks tahetakse, hüüdsid inglased hirmunult: „no dogs, no pets”. Giid väitis, et ega hiinlased ei söögi väga palju koeri, et Koreas süüakse neid palju rohkem. Siis ta ütles veel, et Pekingis on koerapidamine maksustatud luksusasjade maksuga ning selle eest peab aastas välja käima 5000 jüääni. Restoranis kaeti rikkalik toiduvalik, millest me mõningase analüüsimise järel otsustasime piirduda riisi ja kastmega. Sõime ära ka ühe kanaroa ja mingeid mereelukaid, kellel oli palju jalgu, mis olid otsapidi taignasse kastetud. Need jalad maitsesid üsna friikartulite moodi.

Nüüd siis lõpuks saime asuda liikuma peaatraktsiooni – Hiina müüri poole. Kuna tegemist oli reedese päevaga ehk peaaegu nädalavahetusega, oli rahvast tohutult. Giid soovitas meil ronida Hiina müüri kõrgeimasse tippu, mis asus 888 meetri kõrgusel. 8 on ka hiinlastel mingi püha number, selle pärast on seal tipus käimine hiinlaste jaoks nagu mingi palverännak (sellega saab seletada ka tohutut rahvamassi). Pool teed saime läbida lõbustuspargi moodi pisikestes autodes, mis mööda rööpaid üles ja allapoole sõitsid, kuid sellest hoolimata oli tegemist korraliku füüsilise pingutusega. Siiski käisime kõik tipus ära ning tegime ka tublisti pilte, mis ilmselt küll kõik saavad tulevikus allkirjaks „sudu”.

Igatahes on see turistitamine üks kangesti väsitav tegevus. Homme ilmselt võtame vaiksemalt ja puhkame hotellis. Võib-olla püüame murda sisse ka olümpiastaadionile ning katsume joosta üle Usain Bolti rekordi. Pihel kirjutab hommikul vast veel muljeid, minu poolt praegu kõik.