Iseenese-nöörija-Dibbleri juures

Kuigi astusime hommikul hotellist välja kindla plaaniga lõpuks Hiina müürile jõuda, lükkus see käik jälle päeva jagu edasi. Meil ei õnnestunud leida sobivat transporti ning lõpuks otsustasime hotelli poolt pakutava ringreisi kasuks, millele registreerusime homseks. Nii et homme lähme kindlasti.

Täna käisime ära hoopis kuulsal Siiditurul. Tegemist on hiiglasliku kaubanduskeskusega, kus müüakse lisaks muule kraamile ka tuntud kaubamärkidega riideid, ehteid ja kotte eurooplase jaoks uskumatult odava hinnaga, seega on Siiditurg turistide üks meelispaiku. Meie kaubamärgijüngrid ei ole, kuid otsustasime kuulsat paika siiski külastada ja kodustele mõned kingitused varuda.

Tavapärasest poest eristab Siiditurgu see, et kõikide hindade üle peab müüjaga kauplema. Sester hoiatas meid ette, et lõplik ostuhind on tavaliselt algsest müüja pakutud hinnast kümme protsenti. Sellise tulemuseni jõudmiseks peab aga olema piisavalt jõhker ja nahaalne ning viitsima müüjaga jageleda. Mina olin algusest peale väga skeptiline, et meil selliseks kauplemiseks oskust ja viitsimist jagub.

Esimese asjana läksime siidikaupade korrusele, et osta mõned sallid. Müüja oli väga sõbralik tüdruk ning rääkis head inglise keelt. Kui meie olime valinud välja kena siidisalli vanaemale ja Maarja soojema salli Lauri emale, hakkaski kauplemine pihta. Küsisime valitud asjade hinda ning müüja küsis kahe salli eest umbes 600 jüääni (tuhande krooni ringis). Maarja osutus väga kindlameelseks kauplejaks ning keeldus kahe salli eest andmast rohkem kui 120 raha („you are killing me,” hädaldas müüjatüdruk), mis jäigi lõplikuks hinnaks. Kuna lõplik hind moodustab algsest 20 protsenti, võib eeldada, et müüja sai meie pealt veel kõvasti kasumit. Kuid tegelikult saime ju päris siidist sallid väga soodsalt kätte. Nii et kõik olid rõõmsad.

Tore oli ka meetod, millega müüja siidisalli ehtsust tõestas: ta pani selle nurgakesest põlema ning lasi siis meil nuusutada, et põlenud salli ots lõhnab juuste kõrbemise järele – see pidi näitama, et tegemist on loodusliku ehtsa siidiga.

Ostsime endale ka ilusaid hiina stiilis pluuse ja jakke. Indrek sooritas kõige ulatuslikuma allakauplemise (ikkagi majanduse magister!), ostes kaks triiksärki, mille algseks hinnaks öeldi 920 jüääni tükist, kokku 250 jüääniga (läheb umbes 10 protsendi reegli alla). Elinale ostsime ägeda sünnipäevakingi (ei ole riietusasi) ja Sädemele ka natuke riideid.

Kogu see kaubandamine väsitas hirmsasti ära. Kui juba tavaline poeskäimine ja riiete ostmine on hirmus tüütu, siis lisage sinna juurde veel närvesööv hinna üle vaidlemine ning saate aru, kui tülpinud me juba tunni aja jooksul olime. Mõnele selline asi muidugi sobib. Triinu ja Jane jäid meist igatahes veel turule maha.

Meie tulime aga taksoga koju tagasi ning otsustasime minna restorani kohalikku toitu maitsma (lõunaks pakutavast soolikapudrust on ikka siiralt villand). Aga las Pihel kirjutab sellest. Ta praegu läks koos Indreku ja Andresega maletajaid kiibitsema, siis ta kirjutab ehk sellest ka.