Eile õhtul oli suurejooneline president Sesteri vastuvõtt. Ideeks oli see, et siin on meil kohal metsikult suur eestlaste koondis, kokku mingi 26 inimest, samas kõik pole veel üksteisega kokku puutundki.
Alustuseks pakuti kohalikku versiooni setude hansast, nimeks midagi umbes nagu puntai, aga ma pole kindel. Räägiti, et kui seda pole joonud, pole Hiinas käinud. Eile siis jõudsime Hiina. Kõhu võttis lonks soojaks, aga maitse viis mõtted zooloogiliste või meditsiiniliste kollektsioonide säilitamise vedelikule.
Kaetud oli ka suupistelaud, kus eksootilisematest snäkkidest näiteks pugud. Kõigi jaoks see eksootiline polnud - Triinu teatas üllatuslikult, et sõi lapsena kogu aeg pugusid. Et kui kana tapeti, siis tema palus pugu kohe endale. Tuul nakitses ühte pugu otsast, mina tõstsin ühe taldrikule, aga sinna asi jäigi. Edaspidi piirdusin küpsiste ja juustuga.
Tehti ka suur ühispilt, selleks aeti voodist välja kõrvaltoas elav bangladeshi mees, kes ilmus kohale, voodilina niuete ümber, aga olla täitsa korralikud pildid teinud.
Nüüd me lähme loomaaeda, akvaariumisse ja keiserlikkesse aedadesse Suvepalees. Müüri jätsime teiseks korraks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Mis pugudega pirtsutamine see siis nüüd olgu! Tuul ja Pihel sõid neid väiksena kogu aeg - aga nad ei mäleta enam. Pugud olid paarkümmend aastat tagasi hea ja odav söök ning neist tehtud kaste (tailiha) oli väga maitsev.
Kadi
Vot siis, Tuul ja Pihel, vanad pugusöödikud. Ärge unustage oma päritolu nii kergekäeliselt :D
Post a Comment