Ühesõnaga ebaõnne ja lumeinimestepoolset joppamist oli nii metsikult palju, et see oli juba naljakas.
Viimases matšis viskasime juba kadumaläinud trummile ka pulgad järele. Nimelt ei osand ma õigesti lahendada pakkumisprobleemi iseenesest kauni lehega: Qx/x/x/AKETxxxxx. Pakkumine läheb nii: vastaselt 2D (multi), mina 2H (hea leht ristiga, luban umbes 15 p-st alates), teine vastane dbl, Indrek 3NT. Ja nüüd on jälle prožektorid minule suunatud. Tõdesin, et tõenäosus on suur, et ükskõik, mida ma pakun, lolliks teen ennast ikkagi. Slämmi jaoks on Indrekult vaja kas kolme ässa või kahte ässa paja kuningaga. Pole eriti tõenäoline (või siiski on? kas peaks uurima ja kuidas? kui uurima hakkan ja tal pole täpselt neid kaarte, oleme juba geimiks liiga kõrgel…) Kui ma passin, on Indrekul kindlasti ristirenoo ja meil on trumbitas umbes 0 tihi. Kui pakun 5 risti, võtavad vastased 3 tihi pealt ära, aga 3NT oleks ladvast. Sellises segaduses otsustasin passida.
Indrekul oli kolm ässa ja paja soldat. Üks risti ka. Võtsime 13 tihi. Tuule ja Andrese vastu pakuti loomulikult 7 risti ja võideti ära, kuna paja kunn lõikub.
Niisiis alustasime päeva umbes 20. koha kandis ja lõpetasime umbes seitsmekümnendal. Hurraa. Lõpp tuksis kõik tuksis.
Tänasega lõppesid meie jaoks siin turniirid ära. Edasi plaanime 4 päeva turistitada ja puhata. Nii et lähipäevadel on oodata rohkem kohalikke muljeid ja vähem bridžijuttu.
Ja Pekingi peal liigub aina rohkem eestlasi. Täna kohtasime kogu Eesti malenaiskonda, homme lähme nende mängu kiibitsema. Tuuli Vahtra kurtis, et iga tema Vaadeldaja postituse kohta kirjutame meie 10 postitust siia. Me siin oleme suured Vaadeldaja fännid. Ja siis nägime veel Siili ja Külaotsa. Kui ma Tuulele rääkisin, et Siili nägin, küsis ta, kas ma talle piima panin limpsimiseks. Ega tegelikult Pekingi peal eriti faunat pole kohanud. Ainult ükskord pärast vihma olid kõik tänavad täis imelikke kollakasrohekat värvi vihmausse. Ja mingit imelikku lindu kuulsime täna, kes tegi konnakrooksumise häält.
Kõiki hakkab veidike ära tüütama siin pakutav söök. Alguses oli küll, et ohhoo rootsi laud ja nii suur valik. Aga nüüd on: „Jälle need krevetid, jälle see kala, seesama pardipraad, see kung pao kana (mis ei kõlba süüa, liiga kibe)”. Riisi ja nuudleid ka ei isuta enam. Me juba tegime plaane, et kui koju jõuame, sööme keedukartuleid ja hakkliha kastet ja hapukoore ja tomatiga salatit. Suur puudus on ka piimatoodetest – juustu siin ei pakuta ja piima ei ole nagu riskind proovida. Võib-olla peaks, muidu saame skorbuudi ja hambad kukuvad suust välja (Tuul parandas, et skorbuut tuleb siiski c-vitamiini puudusest.)
Ja homme Hiina müürile!
3 comments:
Ei suuda loobuda lõbust kirjeldada meie viimaste päevade menüüd Partsis: eile hautatud broilerifilee kartulitega ja muidugi kohupiima vaarika tort Sädeme sünnipäevaks; täna ahjupraad sealihast ja kartulid. Nii et tulge parem heaga juba koju ära, meil saab iga kell paremini süüa. Mis sest tühjast müürist ikka vaadata.
Kadi
Oi tahaks. Vähe sellest, et siinne suur valik hakkab üksluiseks muutuma, oleme praeguseks sedastanud, et suurem osa pakutavast ei kõlba üldse süüa - kas on liige kibe (ei saa aru, milleks selliseid sööke tehakse, söögi enda maitse kaob ju hoopis ära pipra taha) või on muidu imelik kõrvalmaitse. Vahel piirdub õhtusöök seetõttu lihtsalt riisi/makaronide ja toorsalatiga. Samas vahel pakutakse ka söödavat kana või paneeritud krabikesi või praetud kalafileed - nii et iga kord tuleb õhtusöögile minna, pöidlad pihus. Ja magustoitu ei anta üldse! Tuleb ennast ise poest küpsiste ja muu ajutoiduga varustada.
Ning Tartus ja Ristil süüakse teist nädalat soodsa hinnaga forelli. Kuid tuleval nädalal poleks meil küll midagi vahelduseks Pekingi pardi vastu!
Post a Comment